Taavi Tulev: kuidas valmis soome-ugri näituse helikujundus

Heli on lahutamatu osa audiovisuaalsest kogemusest – filmi puhul öeldakse, et heli ja pildi suhe on 50:50. Soome-ugri püsinäitus on küll suurel määral visuaalne kogemus, kuid tervikliku meelelise elamuse saamiseks olid sisearhitektid algusest peale planeerinud näitusele ka helikujunduse. 

Helikujunduse loomine koosneb paljudest etappidest. Esialgne helifooni visioon oli sisearhitektide antud ning selle järgi valmis koostöös Marko Erlachiga (RGB Baltic) plaan kõlarite paigaldamise ja nende tüüpide kohta. Helitehnika planeeringut koostades oli eesmärk, et sealt oleks võimalik heli maha mängida viisil, mille sarnaselt ta kõige enam ka looduslikus keskkonnas kõlada võiks. Looduses tulevad helid eri suundadest ning seetõttu on ekspositsioonis väga oluline heliallikate paiknemine – on helisid, mis tulevad kõrgelt nagu näiteks üldine foon ning helisid, mis kostuvad madalalt nagu merelainetus, jõevulin jms.

Peale tehnilise osa tuli lähteülesandele vastavalt ka erinevaid helisid otsima hakata või neid spetsiaalselt salvestada. Salvestiste soovitud kujul saamine on suuresti õnne küsimus. Sobilike helide saamine loodusest sõltub kõige enam ilmast ja asukohast. Helitehnika on äärmiselt tundlik ja salvestusi soovimatust mürast puhastada peaaegu võimatu. Samuti on mürareostusest puhtaid kohti meil küllalt vähe, ikka tuleb ette, et kusagil kauguses sõidab auto või lendab üle lennuk. See kõik võib võtteplatsil tunduda helifooni loomuliku osana, kuid mujal maha mängides on võõrhelid häirivad. 

Looduses helifoonide salvestamise ajal pole alati võimalik objektiivselt hinnata, mida sealt saada võib. Salvestamas oli vaja käia pidevalt, sest helikeskkonnad muutuvad pidevalt. Vahel võis foon tunduda igavavõitu, kuid mõistlik oli alati midagi salvestada, kui müratekitajaid parasjagu kuuldeulatuses polnud. Parim aeg selleks oli enne inimeste ärkamist. Lisaks foonile sai loodusest püüda kõikvõimalikke detailihelisid – sipelgate liikumist, tilkuvaid või praksuvaid puid, ojavulinat jms. Helide loodusest kinnipüüdmine oli omaette proovikivi, milleks tuli mugavustsoonist välja astuda. Kohapeal helisid püüdes tuli olla äärmiselt vaikselt – niiviisi sai õppida paremini tundma ka seda, mis eesmärki need helid hiljem täita võiks.

Hilisem töö seisnes vastavalt visuaalsele ja sisulisele materjalile sobilike helide sorteerimises ning töötlemises. See tähendas, et sadade tundide materjali seast tuli leida sobilikud helid, need puhastada ja omavahel kokku sobitada. Näiteks Permi saali helikeskkond on üsna tihe: tegemist on kevadise intensiivse linnulaulu ja varahommikuse metsa helifooniga, kus jõeäärsest väiksest tarest kostub aeg-ajalt kuke kiremist, üle ruumi lendab aeg-ajalt haneparv ja tare taga laudas häälitsevad kitsed. Tares praksub ahjus tuli ning ahju pealt kostub norskamist, mis reageerib külastajale. See eeldab peale kujuteldava aja ja kohaga sobilike helide ka sobivat helisüsteemi ja helitöötlust viisil, kus iga heli tuleb erinevast kõlarist ning üldfooni kõlareid on piisavalt, et kostuv foon loomulikult kõlaks. 

Selliste helikeskkondade mahamängimiseks ja planeerimiseks ei ole olemas standardseid lahendusi nagu näiteks kinos, mistõttu helikujundustöö maht oli palju suurem – sama asi tuli esmalt teha läbi stuudios ja hiljem kohapeal. Ka ruumi akustilised parameetrid on helikujunduste puhul ennustamatud – on sagedusi, mis kohapeal ülevõimenduvad või ei kostugi. Kõik sellised asjad vajavad kohapeal seadistamist. Kuna helikujunduse installeerimiseks ja muuseumi ehitamiseks planeeritud aeg kattusid, sain teha oma tööd vaid öösiti, kui muid töid ei tehtud, sest alles siis oli majas piisavalt vaikne.

Helikujunduse funktsioon ei ole alati efekti saavutada, vaid sellel on ka täiesti praktilisi ülesandeid. Näiteks saab maskeerida soovimatuid helisid, ekspositsioonil videoprojektorite undamist ja teiste külastajate hääli. Kui soovimatuid helisid ei märka, siis mõjub keskkond usaldusväärselt.

LOE VEEL

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?