Näituse kujundusliku fookuse täpsustumise ja küpsemise käigus sai aina enam selgeks, et liigset tähelepanu pole tarvis pöörata eksootiliste tõlgenduste otsimisele mütoloogiast ja loitsudest, vaid kogu maagia sünnib meie silme all, igapäevaste tegevuste käigus, elulistes situatsioonides
Läinud aasta lõpus pälvis Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia ja Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali maastikuarhitektuuri preemia Elva uus linnakeskus. „Hea avaliku ruumi“ Elva kesktänava ja linnaruumi arhitektuurivõistluse võitjana tunnustati lahendust „Sõstrapõõsaste vahel“. Selle autorid on Ülle Maiste, Diana Taalfeld, Anne Saarniit, Roomet Helbre ja Taavi Kuningas arhitektuuribüroodest AT HOME, NU, ubin pluss ja TEMPT. Küsis Anna-Liisa Unt.
Üleüldse on positiivsuse imperatiiv turismindusse kui rõõmu vahendavasse meelelahutusärisse sisse kirjutatud. Näiteks manitseb giidieetika hoiduma teemadest, mis võiksid esile kutsuda negatiivseid reaktsioone. Seega peavad giidid teatud määral elu ilustama ja varjama ühiskondlikke probleeme, giid ei tohiks kaevuda oma jutuga sügavamale, kui silm seda lubab (ja silmal on kombeks peatuda ainult ilul).
Marianne Jõgi konstrueerib ja ehitab oma doktoritööga seotult objekte, mida on lihtne pidada installatiivseks kunstiks, aga mis tekitavad pigem arhitektuuri valdkonda kuuluvaid küsimusi.
Ajaraja seina kattev lainetav liivamaastik on ajarada ühtseks tervikuks koondav ruumiline element. Maastiku suured võnked toovad esile ajaraja seitse alateemat. Mida kaugemale ajalukku me vaatame, seda reljeefsemad paistavad seal toimunud sündmused, nõnda painduvad ka liivamaastiku võnked üha sügavamale, mida kaugemale need ajaraja algusest jäävad. Kui võnked iseloomustavad suuri ajaloolisi arenguid, siis kitsad horisontaalvaod tähistavad eesti inimeste väikseid isiklikke lugusid. Iga külastaja võib asetada käe ühte nendest vagudest ning liikuda nõnda läbi ajaraja, tunnetades neid võnkeid, mida meie ajalugu ja tema ise osana sellest on läbi elanud.