Kuidas mõtelda pärandist sellises paradoksaalses olukorras, kus pärandina võib vaadelda nii hoonet kui ka tema keskkonda? Püstitasime ajakirja toimetuses arhitektidele ülesande fantaseerida, milline võiks olla hoone tulevik.
Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.
Kas Rannamõisa leinamaja muutumise tavandimajaks põhjustas autor arhitektuuri kaudu või tellija hoone kasutusprogrammi kaudu? Mida näitab selline juhtum meie surmakultuuri ja sellega seotud arhitektuuri arengu kohta?
Taristu on oma olemuselt ruumiline, kuid milline roll on arhitektuuril ja arhitektidel selles läbipõimunud võrgustike võsas? Ootame kuni 200-sõnalisi ettepanekuid kaastöödeks.
Miks ei võiks meil selle asemel, et elame üheainsas paigas, üritades oma elu sinna koondada, olla üle Pariisi laiali puistatuna viis või kuus tuba? Ma läheksin magama Denfert’is, kirjutaksin Voltaire’i väljakul, kuulaksin muusikat Clichy väljakul, armatseksin Poterne de Peupliers’s, einestaksin Tombe–Issore’i tänaval, loeksin Monceau’ pargi lähistel jne.
Kalaranna kujunemislugu on uute urbanistlike ideaalide otsingulugu. Vaevarikka planeerimis- ja vaidlusprotsessi taustal sai küpseks ja professionaliseerus hulk linnaaktiviste. Tänapäevaseid kaasamislahendusi paljuski alles leiutava protsessi kaudu toodi nähtavale ja kinnistati nüüdseks elementaarseks muutunud avaliku huvi ootused avaliku ruumi ja ruumiõigluse teemadel. Johanna Holvandus kirjutab linnaaktivismi ja urbanistlike protsesside muutustest.
Ilmetu, riskikartlik ja kasina kohatundega mulje ei tulene mitte rattateede ja autovabade väljakute puudusest, vaid sellest, et suuremad küsimused selle kohta, mida luuakse ja kes kui palju saab, on juba ette ära otsustatud.
