kaire 
Kihnu sadama territooriumil asuva Kihnu päästehoone kavandamist Lemsi külla alustati 2017. aastal. Päästehoone kinnistu paikneb vahetult Suaru sadama tee ja Liivi lahe ääres. Selle põhjapoolseks piirinaabriks on kalatööstuse utilitaarsed hooned. Sadamatee lõunapoolne ala on haljastatud loodusliku mereäärse taimestikuga ning mereäär on põllukividest kaldakindlustusega. Päästehoonest kirjutab arhitekt Jaak Huimerind.
Saared on müstilisi lugusid ikka inspireerinud. Kas saame rääkida ka omanäolisest saare-arhitektuurist ja saare-ruumist?
Euroopa suurimat kinnisvarahindade tõusu kogenud riigina seisame peagi küsimuse ees: mida teha, et me ka segregatsiooni ja ruumilise ebavõrdsuse tippu ei tõuseks?
Dagnija Smilga kirjutab eramuprojektist, mis seisati 2000. aastate alguses, kuid mille varemetele kerkib nüüd vahetunud omanikule uute arhitektide projekti järgi uus kodu. Projekti päris algus viib meid aastasse 2000. Sel hetkel on siin mahajäetud krunt varemetega: pooleliolev ehitus, grafitiga kaetud seinad, ümberringi põõsad ja rohelus. Need varemed meenutavad meie 21. sajandi alguse õitsengut, Läti unelmate elu äärelinna eramajas. Nüüd, 2023. aastal, on krunti koos sinna alguses planeeritud hoonega raske ette kujutada. Nagu igast teisestki tüüpilisest tolleaegsest projektist, oleks sellestki saanud pseudotraditsioonilise viilkatusega eri geomeetriate eklektiline kooslus.
Laura Linsi kirjutab arhitektist ja õppejõust algatuse „Moratoorium uuele ehitusele“ taga, initsiatiivi, mis seisab selle eest, et vaataksime uuesti üle, mis ruumiloome osad on praegu ihaldusväärsed ja mis enam mitte.
Pikki aastaid Narva kuulsusrikka aja- ja arhitektuuriloo tumma tunnistajana keset hruštšovkadega ääristatud tühermaad seisnud Narva raekoda on taas ellu ärkamas, kirjutab Madis Tuuder.
Kaua paremat saatust oodanud linna üks sümbolhoonetest on läbinud põhjaliku uuenduskuuri ja loodetavasti saab linna esindushoonena tagasi osaliseltki oma algse funktsiooni ja muu sisu, mis aitab hoonet elus ja käigus hoida. Koos hoone rekonstrueerimisega sai uue ilme ka selle ajalooline Raekoja plats.
Narva maantee otsas tõestab tööstuskarkassile ehitatud pangahoone oma võimekust majutada ka avalikku raamatukogu. Kohustus erinevatest ajastutest ja olukordadest läbi tulla on ühine nii hoonetele kui ka inimestele, kirjutab Madli Kaljuste. Kui ühest küljest on käibetõde, et arhitektuur on oma ajastu peegel, näib mõni peeglitest kriimustuvat ning tuhmuvat kiiremini, samas kui teine suudab peegeldada ka muutunud pilti. Hoonet ümbritseva terasvõrgu viide üheksakümnendate aastate tellingutes ja kahe seisundi vahel kõikuvale Tallinnale on samavõrra kohaldatav praegusele linnapildile, hoone ajutisele olekule rahvusraamatukoguna, kui kõige laiemalt asjade muutuvale olemusele.
Arhitekti vastutust maavaradega ümber käimisel ei tasu alahinnata, sest ehitus on otseselt seotud maa seest võetud ainese ümberkehastamisega arhitekti joonestatud projekti järgi. Roland Reemaa kirjutab piiratud ressursside vaatepunktist arhitektuuri eesseisvatest ülesannetest, mis on otseselt seotud toorainete päritoluga. Seniks, kuni ruumiloome ei võta tõsiselt materjalide päritolu ja sotsiaalset hinda, kavandame me jätkuvalt kaevandusi, mille olemasolust me ei pruugi isegi teadlikud olla või mille ees me silma kinni pigistame.
14.-15. juunil 2022 toimunud vanalinna linnafoorum otsis peent tasakaalu võõraste ja kohalike elanike toimetamiste ning väärtusliku vana ja edumeelse uue vahel.
EV 100 programmi „Hea avalik ruum“ käigus ennistati ajalooline tänav tänapäevaseks jalakäijasõbralikuks esindustänavaks. Heledates ja monokroomsetes toonides kujundus loob muuseumilaadse väljapaneku, mis on täiustatud istekohtade, haljastuse, valgustuse ja kivisillutisse graveeritud viitadega ning kus antakse infot konkreetsete hoonete, arhitektuursete ja maastikuliste objektide ning linna kohta.
