MATERJAL
Territooriumist lähtuv projekteerimine väärtustab ressursside ammutamise asemel seotust. Bioregionaalse projekteerimise teemal arutavad Clara Kernreuter Atelier LUMAst ja Maria Helena Luiga kuidas.worksist.
Betoon pole mitte ainult füüsiline kehand, materjal või objekt, vaid ka sotsiaalne protsess. Kas ka progress?
Autorid uurivad suuremaid protsesse, mis on seotud töödeldud puitmaterjalide tootmisega. Neid materjale toodetakse tööstusjääkidest, aga ka spetsiaalselt selleks maha võetud puudest. Leiutaja ja puitlaastplaadi patenteerija Max Himmelheberi naiivne arusaam, et seda materjali hakatakse tootma üksnes puidujääkidest, on praegusest reaalsusest kaugel.
Paekivi on tänu oma laiale levikule ja pikale kasutustraditsioonile Eesti ehitus- ja arhitektuuriajaloos keskne tegelane. Paekivi sümboolne roll eesti ruumikultuuris tugevnes jõuliselt aga alles taasiseseisvumisele eelnenud ja järgnenud kümnendil. Carl- Dag Lige ajab jälgi, kuidas on erinevatel aegadel paekivi kasutanud nii kiviraidurid, arhitektid, geoloogid kui diskursusi ehitavad ajaloolased.
Kiirus, millega lammutusfirmad oma töö lõpule peavad viima, lämmatab võimalused ehitusmaterjalide uuesti kasutusele võtmiseks. Ehitusvaldkonna kalduvuse raiskamisele ja korduvkasutuse võimaluste kasutamata jätmisele põhjustavad kiired tähtajad ja puudujäägid seadusandluses. Kuidas seda muuta? Ehk päästaks päeva (või mõned kivid) uus osapool valdkonnas? Materjalimaakler Amaya Hernandez kirjutab sellest, kuidas ta päästis mõned 100 miljoni aasta vanused kivid betoonist taimekasti täitematerjaliks jahvatamisest.
2023. aastal viisid Juliet Haysom ja Thomas Randall-Page läbi AA suvekooli “Working Stone” – “Kivitööd”. Lõuna-Inglismaa paemurrus toimunud suvekooli raames projekteeriti tihedas koostöös kivi kui materjaliga ja avastati võimalikke lähenemisviise produktiivsele taaskasutusele. Peale isiklikku kogemust kivitöö vahendite ja protsessidega ning kohalike kaevandustega tutvumist oli võimatu vaadata materjali puhabstraktsel tasandil. Selle asemel arendati töömeetodeid, mis võimaldasid kasutada kaevandamise ülejääke.
Eesti paekivi asjatundja, geoloog Helle Perens kutsub lugejaid rännakule läbi erisuguste Eesti paekivikihtide ja tutvustab materjalide läbi aja muutunud käsitlusvõimalusi. Selgitused eri kivide - pae, dolomiidi ja mergli vormumistingimustest ning kaardistused nende hilisematest kasutustest kohalikus ehituspraktikates laovad viljaka pinnase küsimaks – kui mõistlik on praegune levinud teguviis õhata ka kõige kõrgema kvaliteediga ehituskivi killustikuks?
Tagavere dolomiidi õhukused plaadid pudenevad Linnahalli seintelt – Eesti arhitektuuri vaieldamatult mütoloogiliselt elukalt. Madli Kaljuste vaatas seina; okasnahkseid, käsi-ja lülijalgseid, luges vee liikumise miljoneid aastaid. Luges linnahallist kirjutatud lõputöid, kunstiprojekte, arvamusartikleid, vestlusringe. Tähemärke. Jõudis küsimusteni – mida omas maailmas püsivana, mida ajutisena tajume? Kuidas tajume end ja omi tegemisi settivas ja muutuvas ajas? Kas settiv sütitaja on üks mõttetu oksüümoron?
Kas arhitektuuri ja geosfääri suhet saaks ümber mõtestada? Kas peale ekstraheerimise ja kohandamise oleks võimalik leida viise koostööks geosfääri liikumiste ja tsüklitega? Galaad Van Daele kirjutab Bagni San Filippost, kus on võimalik kogeda mitte-alati-nii-väga-aeglasi biokeemilisi protsesse, mille vältel kivi tekib. Vaatlused ja näited geoloogiliste protsessidega suhestuvast disain-mõtlemisest kutsuvad mõtlema sellele, et ehk saaksid geoloogilised elemendid õpetada üht koma teist aeglustumisest ka kiire-tempolisele ehitusvaldkonnale.
Kui mõni ehitustehnoloogia või -materjal jääb pikemaks ajaks kõrvale, tekib tahes-tahtmata mulje, et see ongi olemuslikult iganenud. 21. sajandile on tüüpiline võimetus kujutada ette praegusest erinevat tulevikku ja nii on valdavaks paekivikasutuseks selle õhkimine killustikuks, et täita maad ja segada betooni.
