RUUMILOOME
2016. aastal kolis kamp naisi spetsiaalselt nende jaoks, nendega koostöös arendatud ja valmis ehitatud kortermajadesse Londoni äärealadele Barneti linnajaos. Sellega kulmineerus protsess, mis sai alguse 1998. aastal, kui osa neist asutas vanemaealiste naiste kollektiivse elamise seltsi
Termin „ligipääsetavus“ tähistab kogu elanikkonna kaasatust elu- ja infokeskkonda, tagades inimesele olenemata vanusest või tervislikust seisundist võrdsed võimalused ühiskonnaelust osa võtta. Sellest räägitakse üha rohkem nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, valmivad erinevad aruanded ja eeskirjad. Mõistetavalt tegeletakse pidevalt ligipääsetavuse parendamisega ka kultuuriasutustes, sealhulgas muuseumides, mis asutusetüübina on selle artikli keskmes.
Tagavere dolomiidi õhukused plaadid pudenevad Linnahalli seintelt – Eesti arhitektuuri vaieldamatult mütoloogiliselt elukalt. Madli Kaljuste vaatas seina; okasnahkseid, käsi-ja lülijalgseid, luges vee liikumise miljoneid aastaid. Luges linnahallist kirjutatud lõputöid, kunstiprojekte, arvamusartikleid, vestlusringe. Tähemärke. Jõudis küsimusteni – mida omas maailmas püsivana, mida ajutisena tajume? Kuidas tajume end ja omi tegemisi settivas ja muutuvas ajas? Kas settiv sütitaja on üks mõttetu oksüümoron?
Inimkond on muutmas planeeti enda majandussüsteemi teenindavaks taristuprojektiks. Maastikuarhitekt Hannes Aava vaatleb selle arengu peegeldusi kriitilises teoorias ja arutleb, mida peaksime tegema, et inimkonna metabolismist ei saaks metastaas.
Igasugune uus tehniline taristu tuleks kavandada nii, et see toimiks ühtlasi sotsiaalse taristuna, kirjutab Mattias Malk.
Hiiumaa valla arhitekt Kaire Nõmm heidab pilgu sellele, kuidas võiks elu välja näha ühel meie suursaartest.
Viimasel aastakümnel on mitmes Euroopa riigis, eesotsas Saksamaa, Šveitsi ja Suurbritanniaga, hoo sisse saanud mittetulunduslike eluasemete arendused. Kas kooperatiivne arendamine ja omandivorm võiks hästi mõjuda ka Eesti eluasemefondile? Sellega kaasnevatest ruumilistest võimalustest, sh uutest põnevatest ja paindlikest tüpoloogiatest, kirjutavad Eneli Kleemann ja Helena Rummo. Juhtumiuuringutena vaatlevad nad Mehr als Wohneni kvartalit Zürichis ja La Borda kooperatiivi Barcelonas.
Eluasemepoliitika puhul räägime millestki, mis on meile kõigile kallis ja südamelähedane – meie igaühe kodust. Käes on õige hetk revisjoniks ja vaatamaks, kuhu oleme praeguseks jõudnud ja mis on olnud peamised puudused ja takistused, aga ka kasutamata võimalused eluasemevaldkonna arendamisel taasiseseisvunud Eestis. Kirjutab Veronika Valk-Siska
Eestis on viimase kümne aasta jooksul jõudsalt kasvanud väikelaevade hulk, kuid merenduse arengut piirab sadamakohtade defitsiit. Harilikult on siin sadamaid käsitletud kui pelgalt insenertehnilisi vesiehitisi, mistõttu pole tähelepanu pööratud kasutaja vajaduste sõnastamisele ega kasutajakogemuse disainimisele. Arhitekt Indrek Allmann kirjutab terviklike lahendustena ehitatud väikesadamatest, mis vaatavad näoga mere poole – kus mere poolt tulijate ja selle poole minejate vajadused mõjutavad jõuliselt ka planeeringut maismaal.
Rügeni saarelt pärit arhitekt Susanne Brorson keskendub Läänemere rahvaarhitektuuri uurimisele ja õpitu rakendamisele tänapäevases arhitektuuris.
