Tugeva iseloomuga maja on kerge vihata. Või siis armastada. Näiteks Tallinna linnahalli puhul on vähe neid, kes selle hoone suhtes ükskõikseks jäävad. Paljude jaoks on linnahall geniaalne tehismaastik ja linnalava, teiste jaoks, nagu oli ka 2007. aastal lammutatud Sakala keskus, Nõukogude okupatsiooni jäänuk, mis vabasse Eestisse ei sobi. On veel palju teisigi vähem või rohkem tuntud Nõukogude perioodi hooneid, mis on arhitektuurilt ambitsioonikad, kuid paljude jaoks kas esteetilistel või ideoloogilistel põhjustel vastuvõetamatud.

Seoses praeguse tegevjuhi ja juhatuse liikme Kaire Pärnpuu sooviga anda uuel aastal teatepulk üle järgmisele entusiastile, kutsume kandideerima Maja tegevjuhi ja kirjastuse juhatuse liikme töökohale!

Kuidas sündis puitarhitektuuri maamärk – Eesti suurim avalik puithoone? Kultuurkapitali aastapreemia pälvinud Sisekaitseakadeemia õppekeskuse näol on teoks saanud justkui rem-koolhaasilik ülekülluse kultuur – hoone kätkeb pragmaatilistel põhjustel kirevat kogumit funktsioone. Majas kohtuvad tänapäeva arhitektuuri proovikivid: keskkonna- ja kontekstitundlikkus, ohutus, tootmine, materjalikasutus ja energiatõhusus. Ometi seab valminud õppekeskus need peaaegu alkeemilisel viisil suhtesse ning tulemuseks on sotsiaalne ja Narva konteksti tabavalt rikastav ruum: arhitektuur selle parimas ja mitmekülgseimas tähenduses. Ülar Mark uuris hoone autoritelt arhitektidelt Markus Kaasikult ja Mihkel Meristelt, konstruktor Tõnis Agasillalt ning tellija esindajalt Peeter Tambult õnnestumise tagamaid.

Maja kevadnumber on saadaval kaupluste ajakirjalettidel, Arhitektuurimuuseumis, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, Kumus, raamatukauplustes Apollo ja Puänt, samuti Tallinna Espakis.

2019. aasta sügisel toimus juba seitsmes Oslo Arhitektuuritriennaal pealkirjaga „AITAB – Tasaarengu Arhitektuur“ (ENOUGH – Architecture of Degrowth). Kuraatoriteks olid Maria Smith, Matthew Dalziel, Phineas Harper ja Cecile Sachs Olsen transdistsiplinaarsest arhitektuuri- ja inseneribüroost Interrobang. Triennaal keskendus arhitektuurile, mille aluseks on sotsiaalsed sidemed, mitte kasuteenimine.

Annelinna negatiivse kuvandi lõhkumisega tegeleb teatud määral ka programmitute ruumide „sisselülitamine”. Hea näide on Anne tänavaga külgneva garaažlakompleksi esine plats, mis flirdib nii olnud kuvandi kui ka uute väärtustega, olles justkui puhvriks erinevate mõtteviiside vahel. Kergliiklusteele kavandatud suuremad ja väiksemad peatus- ning puhketaskud ei ole samas selgelt ette määratud, milliseid tegevusi või sihtrühmi need peaks majutama – säilitatud on paindlikkus, ristkasutus ning tõlgendamisruum.