Krista Aru: ERM. Ei midagi erilist, ei mingit keerukust

Krista Aru

Eesti Rahva Muuseumi oma kodu sai valmis tänu kolmele lihtsale alustalale: usk, usaldus ja koostöö. ERM-i rohkem kui sajast inimesest koosnev kollektiiv otsustas aastal 2006, kui muuseumihoone ehitamiseks korraldatud rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võidutööks kuulutati ideelahendus „Mälestuste väli” (Memory Field), et meie ülesanne pole ainult hoone ehitamine, vaid ka XXI sajandi ERM-i mõtestamine. Seega ootas meid projekt, mis oli suurem iga üksiku inimese meeldimise ja mittemeeldimise tasandist. Projekt, mis meile oli antud ajaloolise ja elus kordumatu võimalusena. Selline hoiak kujundas ERM-i töötajate meelsuse ja lubas ka siis, kui tänaval pahandati, et laste koolitoidu raha eest tahate ehitada mingit mõttetut maja, ikkagi naeratada. Eesti Rahva Muuseumi hoone rajamise juures olid muuseumi inimeste vaim ja hing, teadmised ja oskused ning ERM võttis neist kõikidest suure tüki.

Usk, et ERM-ile on maja vaja, oli tekkinud ammu enne meid. Meil oli vaja see vaid omaks võtta ja seda oli väga kerge teha. Seda vajadust polnud raske uskuda, kui ühel päeval oli tarvis kiiresti rahvarõivaid päästa keldrisse purskava vee eest ja teisel päeval päästa arhiiviköiteid sissevajuva lae alt. Seda usku oli kerge endasse ammutada neist protokolliraamatutest ja kirjavahetusest, mis näitasid vastutustundlikku püüdu ERM-i maja ehitada alates aastast 1909 või andsid emotsionaalse kirjelduse sellest, kuidas XX sajandi esimesel poolel käis iga Eestist hooliv inimene vähemalt korra elus mööda maad ringi, otsides vanavara ja kirjutades üles rahvaluulet. Nii kujunes see usk seguna olnust ja olevast, oskustest ja unistustest, aadetest ja tegelikkusest. Kujunes väärtuspõhise, ent samas realistlikuna.

Tunnetus meile pandud kohustusest ERM valmis teha sundis vähemalt iseendas leidma vastust küsimusele, miks siis ikkagi need eelmised korrad (tegemist on ju viienda projektiga!) ebaõnnestusid? Kunagi polnud ju põhjuseks ainuüksi rahapuudus, alati oli midagi veel. Ja see „midagi” oli enamasti osaliste endi nõrk koostöö, ebaõnnestumiste puhul takerdumine süüdlaste otsimisse, uppumine detailidesse siis, kui oluline oli tervik. Me püüdsime neist karidest hoiduda. Abiks koostöö ja avatus, nõuanneteks ja kriitikaks ERM-i meeskonna tugevus. ERM-i tegid kõik: kultuuriministeerium, Tartu linna- ja vallavalitsus, kõik koolid ja kõrgkoolid, teised muuseumid, kultuuriasutused ja seltsid ning eraisikud. Kuid kõigest sellestki poleks piisanud, et suurepärase ideena esitatud eskiisi „Mälestuste väli” projekteerida Eesti kliimas püsivaks ja töötavaks hooneks.

ERM koondas enda ümber ka mitu asjatundjate ringi ja usaldas neid. Peeter Mauer jättis kultuuriministeeriumis muuseuminõuniku koha, et juhtida Eesti Rahva Muuseumi Ehitamise Sihtasutust. Indrek Tärno punktuaalse ja täpse projektijuhina, kes oli „tõlgina” muuseumirahva ja inseneride vahel aastast 2007, kasvas muuseumiga sedavõrd kokku, et kuulasin vahel hämmastusega, kui ilusasti ta räägib hoone insener-tehniliste osade projekteerijatele, miks ei tohi veetorud fondihoidlat läbida.

Kõik need inimesed ja asutused, kes ERM-i juures kümme aastat olid projekteerijate, arhitektide, ehitajate, maaparandajatena, püsinäituste mõtestajate ja kujundajatena tegutsenud, lõid ERM-i, saades ise osaks ERM-ist. Vaidlusi, eriarvamusi ja isegi pisaraid oli nende aastate vältel palju. Tõsi, kõige rohkem nutsid vist küll Memory Fieldi” välismaalastest arhitektid Lina, Dan ja Tsuyoshi, kui eesti insenerid nende suurt ja lennukat ideed ehitusprojektiks painutasid. Ükskõik kui dramaatilised olid aastate vältel töökoosolekud, polnud siiski ainsatki korda, kus me oleksime vihastena lahkunud. Ikka sõpradena, kelleks me oleme jäänud siiani. Minu meelest toetasid ERM-i ehitamist isegi Raadi tiikide konnad: rõõmsasti kolisid nad ühest veekogust teise, kui oli vaja nende endist kodutiiki puhastada ja süvendada. Raadi väljadel meiega koostööd teinud kitsedest ja rebastest ma ei räägigi, nemad said toimuvast aru juba siis, kui esimesed rämpsukoormad Raadilt ära veeti.

Muidugi oli neid, kes selle pika teekonna jooksul ära väsisid ja kadusid. Kuid enamasti oli kadumise põhjuseks ikka see, et koostöös kadus usaldus. Siis tuli kaotatu heastada ja edasi minna, aga juba teiste tegijatega. Me ei raisanud aega, et vimma pidada või solvunut etendada. Me tegime iga päev tööd.

Euroopa Investeerimispanga ekspertide komisjoni juht proua Antonella vaatas ühel 2010. aasta novembrikuu süngel ja tormisel õhtul koos meiega Raadi tünnermaal muuseumihoone võimalikku asukohta ning küsis, kuidas me julgeme sellesse paika, kuhu võivad tulla hundid või Vene sõjavägi, muuseumi ehitada. Mulle sai tol õhtul selgeks, et Luksemburgis ei saagi mõista, kuidas üks rahvas saab tunnetada teravalt küll mineviku ülekohut, kuid samal ajal nii jõuliselt uskuda oma kultuuri väesse, et selle nimel huntidega” võidelda. Tundsin iga rakuga endas, et vaim on võimsam ja mõjukam kui raha: Euroopa Investeerimispank kartis hunte, aga meie tahtsime muuseumi, proua Antonella tahtis minna sööma, aga mina tahtsin minna tööle. Nii lihtsalt see Eesti Rahva Muuseum tuligi.

Foto Takuji Shimmura
Foto: Takuji Shimmura

pil

LOE VEEL

Laura Linsi: East projektiläbirääkimised

Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?