Roosi tänav on Tartu ja ka Eesti kontekstis muidugi haruldane, sest enamasti jäetakse jalakäijale see, mis autodest üle jääb. Näiteks Euroopast vaadates on see aga täiesti normaalne tänav. Meil tuleb kogu jõuga töötada selles suunas, et Roosi oleks mõne aja pärast üks tavaline tänav paljude teiste omasuguste seas.
Eesti Rahva Muuseumi oma kodu sai valmis tänu kolmele lihtsale alustalale: usk, usaldus ja koostöö. ERM-i rohkem kui sajast inimesest koosnev kollektiiv otsustas aastal 2006, et meie ülesanne pole ainult hoone ehitamine, vaid ka XXI sajandi ERM-i mõtestamine. Seega ootas meid projekt, mis oli suurem iga üksiku inimese meeldimise ja mittemeeldimise tasandist. Projekt, mis meile oli antud ajaloolise ja elus kordumatu võimalusena.
DGT arhitektid olid töötanud varem suurtes büroodes ja nende suhtumine oli algul selline, et nad tulevad siia ja ütlevad, kuidas asju peab tegema. Aga esiteks on siin teine kliima, teiseks teised seadused ja kolmandaks teistsugused suhted ehituse valdkonnas. Prantsusmaal on arhitekt alati peatöövõtja, aga siin tuli käituda vastavalt riigihangete seadusele. Arhitekti positsioon meeskonnas on teistsugune. Lisaks oli esindushoonele hankega valitud kõige odavam eriosade projekteerija, mis omakorda tekitas probleeme.
Eesti Rahva Muuseumi uue hoone projekti idee on mulle meeldinud esimesest pilgust. Ei olnud just lihtne alustada tööd, kui rahva hulgas oli palju kahtlusi nii asukoha suhtes kui ka kogu ettevõtmise vajalikkuses. Kuid ise uskusin sellesse kogu pika projekteerimise aja. Lisakindlust andis mõte, et tegu ei ole lihtsalt ühe muuseumihoonega, vaid Tartu linn ja eestimaalased said juurde võimsa miljööga elava kultuurikeskuse.
Oleme pälvinud tööandja enneolematu usalduse. Töö on ühtäkki muutunud hajusaks, toimudes asünkroonselt eri kohtades ja aegadel. Selles osas, kuidas ettevõtetes tööd organiseerida ja inimesi inspireerida, on tajuda sügavamat läbimõtlemist. See on muutnud arusaama – sisu ja käitumine on hakanud mõjutama keskkonda, kandvat ideed ja alles seeläbi suunama esteetilisi ruumiotsuseid.
Risoopia on keskkond, mis võimaldab tajude stimuleerimise läbi piiride kaotamist enese ja muu vahel, enesevaatlust ja erinevate koosolemise viiside katsetamist.
Ühel juulikuu õhtul kogunesid Eesti Sisearhitektide Liidu büroosse liidu kujunemise, vajalikkuse ja praeguse probleemistiku üle arutlema eri põlvkondade sisearhitektid: Taevo Gans, Kadri Pärtelpoeg, Eero Jürgenson, Pille Lausmäe, Priit Põldme, Marje Karu ja Tarmo Piirmets. Vestlust juhtis Eero Jürgenson.
Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
