Laura Linsi, Roland Reemaa: raam maastikus ehk püsiva konstruktsiooni võimalusi

Viljandimaa matsakad maakivitulbad on mõnikord osa romantilisest varememaastikust ja teinekord utilitaarsest põllumajanduskompleksist. Kuigi ehitatud enam kui sada aastat tagasi, on nad praeguses hetkes kohalolev arhitektuur. Nad on raam, mida nüüdisaegsetele vajadustele vastavalt täita või olla lasta.

Raam maastikus ehk püsiva konstruktsiooni võimalusi

Viljandimaal on meile silma jäänud utilitaarse iseloomuga ehitised, mille seintele annavad rütmi paksud eenduvad ümarad või neljakandilised maakivipostid. Selgesti on näha, et postide vanus küündib saja kui mitte rohkema aastani, kuid kergseinad nende vahel on märksa uuemad. Heimtalist leidsime sellised massiivsed postid iseseisvatena – puudub kergsein nende vahel ja katus nende peal. Heimtali maakivipostid on arhitektuurne raam. Nendest moodustub Heimtali mõisa küüni vare, mis on heaks aluseks arutelule varemete rolli üle enama kui sümbolina. Tähelepanu keskmesse tõuseb hoopis nende otstarbekus ruumiorganiseerijana ja uue võimaliku ehitise integreeritud osana.

Hetkeolukord laseb sambaid vaadelda kui ehituslikku raami, mida vastavalt vajadusele tugipunktina kasutada saab. Üks maakivisammas on oma ehituses ja detailis tüüpne konstruktsioon, mis võimaldab laienemist ja kahanemist. Sammastest moodustuv võrgustik saab olla kasutuses täies ulatuses, nii nagu esmase küüni puhul, või ainult osaliselt, toetades väiksemaid kuure-abiruume. Raam võib olla täidetud püsiva iseloomuga tellislaotise, õrna puitlaudise või hoopis madala aedikuga. Raam võib jääda ka üldsegi täitmata. Sisu vahetub, aluskonstruktsioon jääb püsima. 

Ehitatud raam kui võimendi1, mis laseb konstruktsioonil kohanduda vastavalt kasutaja soovidele, on arhitektuuriloomes olulisel kohal. 

Sellist käsitlust leiab nii äsja avatud Eesti Kunstiakadeemia hoones, kus hoovipoolne betoonraam siseruumide laienemist lubab, Hollandi strukturalismis, kus Herman Hertzberger 1970. aastatel töötas kasutaja kaasamisega projekteerimisprotsessi, kui ka Jaapani metabolismile iseloomulikus hoonete igikasvu võimaldamises. Mõttesse tuleb ka Jean-Nicolas-Louis Durandi hoone kui modulaarsete komponentide ühendamise tulem. Durandi 18. sajandi tekstid on ühenduslüli ka tänapäevase tööstushoonega, mis läbi standardse detaili lahendab keerulisi kasutusvajadusi ja nõnda ka mahulisi probleeme. Tüüpsus ei ole esteetiline eesmärk, vaid ratsionaalne ruumivajaduse tulem. Kui klassikaline order otsis ideaalset proportsiooni ja mahulist kompositsiooni ning seda eelkõige fassaadis, siis Durand hülgas mahulise ruumi ja esitles hooneid plaanis joonpeenete diagrammidena. Sedavõrd abstraktne ruumikäsitlus jätab hoone terviku teisejärguliseks ning lubab vaadelda erinevaid ehitisi või sama ehitise erinevaid otsi omaette üksustena nii ruumis kui ajas.

Sealjuures tekib võimalus kohalikul kultuuril, arhitektuuril ja vajadustel põhineva tüüpse detaili esilekerkimiseks, mida on võimalik uuesti ehitada ja taaskasutada. 

Rõhuasetus on materjalil ja selle omadustel, materjalidevahelise ühenduse loomisel. Heimtali postides muutub kitsast ja täpset pragu võimaldav punane tellislaotis ümbritsevas maakivimassis lausa ornamentaalseks. Ühendades nii utilitaarsuse kui ka kasutuse avatuse, võtab sellist mõttelaadi kokku formaliseerimata lihtsamat laadi arhitektuur, mida Eestis ning üle maailma kohata võib – kuur.

Ei usu, et Heimtali mõisaarhitekt, kes 1858. aasta paiku küüni projekteeris, sellist ajas kohandumist teoreetiliselt ja majanduslikult läbi vaagis. Küll aga saame meie praegu, 150 aastat hiljem linnastumise ning maakohtade kahanemise miljöös seda mõtteharjutusena teha. Kujuteldes, kuidas Viljandimaal üht mõisakompleksi abihoonet kasutati, näeme sammaste kohal laia kelpkatust. Paksud tugipostid kandsid 12 m laiust sillet, mille pea 800 ruutmeetrise katuse alla oli võimalik koondada kõikvõimalikke hoiu- ja kasutusalasid: talvesööta, loomade varjualust, põllupidamistarbeid. Põldude rajamisel maast üles korjatud maakividest konstrueeritud sammaste vahele ehitati prussidest ristlaudissein, mis lasi värske õhu läbi, hoidis vilja kuiva ja metsloomad eemal. Postide vahesid oli vastavalt vajadusele eri täitematerjalidega võimalik muuta kinnisemaks või lahtisemaks. Just sellisel kujul me sarnaseid maakivist raame üle Mulgimaa maastike kohtamegi. Teisel pool teed Heimtali küüni varemetest on samasuguste maakivitulpade vahelise viiekümne meetri pikkuse puitkonstruktsioonina kasutuses suur kuur. Viljandimaal asuv Päri mõisa masinarehi2 esindab juba algupärast keerulisemat funktsioonide kattumist, kus postide vahed on täidetud osaliselt telliste, maakivide ja püstlaudisega. Saksakülas, Kingul on postivahed nõukogude ajal silikaattelliste ja klaasplokkidega tihedalt täis ehitatud – loodud on korralik remondigaraaž. Õisu, Väimela ja Tori mõisa küünid ootavad lagunedes oma aega. Eelmainitud näidetest on mõned muinsuskaitse all ja teised ei ole. Ja see ei omagi selle essee juures tähtsust. Vastupidi, näeme arhitektuuri kestvust aegade üleselt ning vajaduspõhiselt, olenemata ettekirjutiste sekkumisest. 

Teadmine minevikust ja enesemääratlemine läbi varemete on järjepidevalt olnud teemaks nii arhitektuuris kui ka kunstis renessansist alates. Varemed kehastavad mineviku mõttelaade ja ambitsioone ning olenemata algsete kavatsuste elluviimisest, hindame vareme ilmset lagunemist, looduse poolt ülevõtmist, nende varisemist maapinda, kust nad ilmusid.3Võrreldes hõreneva maapiirkonnaga on linnastumise keskel asuva vareme varjatud potentsiaal romantilise sümbolina jõudnud kinnisvaraäri tööriistade sekka. Tahes-tahtmata võib vare ootamatult muutuda hoopis gentrifikatsiooni sümboliks nagu saab täheldada tööstushoone loft’ide või avalikus ruumis paiknevate korstnasäilmete puhul, mis kõrguvad üle uusarenduste nii Rotermannis Tallinnas kui Kodaki tehase asemele rajatavas elurajoonis Harrows Londonis. Mühisevas linnaehituses on vaevu püstiseisvas säilmes alles veel viimane, tavaliselt estetiseeriv hingetõmme loomaks narratiivi, mis tervet arendust ja klienti eripärasemaks suudab muuta. 

Fotodel: kakskümmend neli massiivset sammast sirguvad mõttelise ristküliku perimeetris taeva poole. Lähemal vaatlusel avaldub nende ehituslik- ja materjaliloogika. Peaaegu pooleteisemeetrise läbimõõduga ümar tulp on laotud maakividest, vuugivahed on täidetud mördi ja kohaliku killustikuga. Mööda 4,5 m kõrguse massiivi külge jookseb 10 cm laiune ja 15 cm sügavune sisselõige, mida raamib punane telliskivi. Telliste püstised servad vormistavad korrapäratu maakivi ääre sirgeteks vertikaalideks. Nii seisavad sambad võrdsel jaotusel, telliskividest laotud tühjad pilud nii nurkades kui ka külgedes üksteise poole suunatud.

Linnaliku vareme polemiseeritus võib mõjuda ängistavalt, kuid maakivitulbad mitte. Nende otstarbekas olevik domineerib romantiseeritud mineviku ees. Veel on alles põnev võimaluste paljusus – on juhuslik kuur, mis kasutab ainult ühte postidest otsaseinana, on loomaaedik, mille piirid loob vare postivõrgustik, on lapsed ja loomad, kes kasutavad poste lihtsalt kui topograafilist erisust, millel mängida või kuhu otsa pesa ehitada. Kuigi muinsuskaitse all, ei ole vare siin ainult sümbolväärtusega. Matsakais maakivitulpades kohtame just hetkes kohal olevat ehitist. Nende ruumiline olukord, sealhulgas potentsiaal narratiiviloomeks, on midagi enamat kui ihaldust tekitav müügiartikkel. On vabastav kohata üht ambivalentses kasutuses olevat konstruktsiooni, mis ei eelda keerukat kohandamist tänaste standardite järgi, vaid ootab oma detailile loomuliku kasutust. Kui see vajadus üldse kunagi peaks tekkima.

LAURA LINSI ja ROLAND REEMAA alustasid koostööd Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastena. 2016. aastal loodi ühine büroo RLOALUARNAD, et jätkata tööd uurimuslike kunsti- ja arhitektuuriprojektidega. Koostöös Tadeas Rihaga kureerisid Roland ja Laura XVI Veneetsia Arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni „Nõrk monument“ ning avaldasid raamatu „Nõrk monument. Pjedestaalialused arhitektuurid“ (Zürich: Park Books, 2018). 2018. aastal on nad on külalisõppejõud Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnas. 

VIITED:

1 Eik Hermann, „Maja kui raam ja võimendi“. – Mart Kalm, „EKA Uus Maja“. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2018, lk 9–21.

2 Kultuurimälestiste riiklik register, registrinumber 14748, Päri mõisa masinarehi, https://register.muinas.ee

3 Mark Pimlott, „The Public Interior as Idea and Project“. Heijningen: Jap Sam Books, 2016, lk 97.

Avaldatud 2019.a. talvenumbris (nr 95).

LOE VEEL

Katrin Koov: Mäetaguse reisikiri

Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks.

100 numbrit kriitilist arhitektuuridiskussiooni: vestlusring MAJA peatoimetajatega

Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.