Karen Jagodin vestles kahe arhitekt-sisearhitekt tandemiga, kelle jaoks on ühiste objektide tegemine saanud eelistatud loominguvormiks: Kalle Vellevoog ja Tiiu Truus ning Mihkel Tüür, Ott Kadarik ja Kadri Tamme.
Viimase kahe aasta EKA sisearhitektuuri magistritöid iseloomustab ühelt poolt oskus tõstatada globaalseid ja tõsiseid probleeme, teisalt poleemiline otsingulisus, küsimus, kuidas saaks sisearhitektuur aidata neid probleeme lahendada.
viimastel aastatel tunda riigi kui tellija suuremat huvi ja ootust sisearhitektuuri lahenduste kui kontseptuaalse terviku suhtes.
Et arutleda, kuhu oleme jõudnud ja kuhu edasi minna, said ühise laua taga kokku Riigi Kinnisvara (RKAS) arhitekt ja endine arhitektide liidu aseesimees Kalle Komissarov ja ruumilahenduste projektijuht Kristiina Vasar ning sisearhitektide liidu juhatuse esimees Pille Lausmäe-Lõoke.
Kas ruumi saab kogeda enne selle valmimist? Paksu Margareeta muuseumi sisearhitektuuri autorid tutvustavad, kuidas nad kasutasid projekteerimisprotsessis fotogramm-meetria ja virtuaalreaalsuse-seadmeid ja mil viisil see hõlbustas suhtlust projekti erinevate osapoolte vahel.
29. augusti hommikul 2017 ootasid värsked sisearhitektuuri osakonna tudengid Balti jaamas kell 7.44 väljuvat Pärnu rongi. Ees oli kolmepäevane ja seejärel kolmeaastane retk tundmatusse. Ent tudengitele ei tulnud järgnev päris üllatusena – nad olid sisse astunud Hannes Praksi taktikepi järgi mängivasse EKA sisearhitektuuriosakonda.
Risoopia on keskkond, mis võimaldab tajude stimuleerimise läbi piiride kaotamist enese ja muu vahel, enesevaatlust ja erinevate koosolemise viiside katsetamist.
Õnnetunne. Nii on iseloomustatud kogemust, mis sünnib, õhkub ja levib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia hiljuti valminud uuest suurest saalist. Kuidas ehitatakse õnne?
Biomeetrilistest tehnoloogiatest ja ruumielamuste kalkuleerimisest – kas inimese ja masina vahelise suhtluse täiustamine võib tundmatuseni muuta ruumikogemust?
Kas seadusruum soosib või pärsib Eestis elukeskkonna kujundamist nutikalt ja nutikaks?
Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.
