Iga avalik võistlus ja projekt kannab endas potentsiaali ja vastutust teha midagi ära ka projekteeritava hoone keskkonna heaks. Pandeemia ajal inimeste liikumisele seatud piirangute tõttu puudub Saue vallamajja sisenemisel muidu avalikes hoonetes nii tavapärane anonüümse külastaja tunne. Sisenemine on isikustatud. Vallakeskuse uus hoone on seejuures nii kodune, et seal käiakse ringi sokkides või sussides. Välisjalanõude eemaldamise nõue ei paista tulenevat hirmust rikkuda uus vaipkate, vaid on töötajate mugavusest ajendatud kokkulepe – võim hoone üle on kasutajal ja mitte vastupidi.
Igasugune ehitamine tuleb peatada. Tuginedes oma 2021. aastal EKA arhitektuuris kaitstud magistritööle „30 aastat pausi. Uurides mittetegemist“, küsib Ulla Alla: „Kas juba on piisavalt?“ Kui uus pole enam võimalik, siis ei jää üle muud kui kasutada olemasolevat. Arhitektil on selles oluline roll, sest tema saab luua projekte, mis kasutavad põhiliselt taaskasutatavat materjali, mis omakorda toob esile vajaduse ümber mõelda praegused ehitusstandardid ja -viisid.
Kuidas mõtelda pärandist sellises paradoksaalses olukorras, kus pärandina võib vaadelda nii hoonet kui ka tema keskkonda? Püstitasime ajakirja toimetuses arhitektidele ülesande fantaseerida, milline võiks olla hoone tulevik.
Maja uus number lähtub üleskutsest kehtestada kõiksugu uue ehitamisele moratoorium. „Peatada uue ehitamine, kas või ajutiselt, pakuks kehtivast ruumi loomise korrast ja selle kahtlusi äratavast kasvuimperatiivist teistsugustele võimalustele radikaalse mõtteraami,“ kirjutas Charlotte Malterre-Barthes, kes 2022. aastal toonase Harvardi ülikooli kõrgema disainikooli (GSD) kaasprofessorina moratooriumi mõtte arhitektuurimaailmas jõuliselt välja käis.
Hea küll, lepime. Fikseerime selle kokkuleppe kuidagi ära ka. Jah, muidugi, kirjutame seadustesse sisse, et ruumilised lahendused olgu eeskujulikud.
Maja ja Sirbi artiklipreemia tänavused nominendid ja laureaadid valis välja ajaloolane, kultuurikriitik ja Lõuna-California ülikooli õppejõud Aro Velmet, kes tõi esile artiklite julge suhestumise laiemate ühiskondlike probleemidega.
Kuidas aitab ruumiline pärand tulla toime nüüdisaegsete väljakutsetega? Keskkond, kus on säilinud mitmest ajastust pärit arhitektuuri ja muid elemente, on inimese jaoks hubasem kui ühekorraga ehitatud keskkond.
Üks sõpruskond Vilniuses tuli kokku ja omandas Nõukogude-aegse tehasehoone ülemise korruse. Hiljem arendasid nad selle ühistegevuslikult oma kodudeks. Arhitekt Mantas Peteraitis usub, et arvestatavat osa eluasemetest meie linnades tuleks luua just sellisel viisil, sest see ei parandaks mitte üksnes arhitektuuri kvaliteeti, vaid ka inimeste üldisemat elukvaliteeti. Laura Linsi uurib, kuidas see projekt sündis ning kas selle arhitektuurilahendus joonistub välja Vilniuse ülejäänud elamuarendustest.
