Territooriumist lähtuv projekteerimine väärtustab ressursside ammutamise asemel seotust. Bioregionaalse projekteerimise teemal arutavad Clara Kernreuter Atelier LUMAst ja Maria Helena Luiga kuidas.worksist.
MAJA 2025.a. artiklipreemia pälvis artikkel „Sõnumeid inimloodud kiviplatoolt“, mille autor on Roland Reemaa. Nominendid ja laureaadi valis žürii Jürgen Einpaul.
Mis on arhitekti töö, mis on selle tulemus? Arhitekti rolli tajutakse tihti enama kui projekteerimislepingu täitmisena: arhitektidelt eeldatakse kaasa löömist ja panustamist ühiskondlikku kultuuri- ja väärtusruumi – midagi, mis on üldiselt lepingutes määratlemata. Mille peale kulub tegelikult arhitekti tööaeg ja kui palju see maksab? Lõpuks jõuab kõik, mida oma keskkonnas korda saadame ka meie toidulauale ja see, mis on meie
toidulaual, mõjutab otseselt meid ümbritsevaid maastikke. Topeltnumbri teises osas keskendumegi osale maailmast, mis meie keredest läbi käib. Vaatleme ruume ja rituaale, mis toidu manustamist saadavad ja materiaalseid planeeringulisi praktikaid, mis toidu lauale toovad. Need paigad ja söömaajad toetuvad aga suuresti hiiglaslikele tööstuslikele süsteemidele, mis oma praegu levinud kujul jätavad meid kestlikkusejärgsel ajastul küll tõenäoliselt nälga. Ent toidul, selle kasvatamisel, valmistamisel ja jagamisel on ka võime olla eelkujundav praktika, st kompida ruumiloogikat ja ühiskondlike võimaluste piire.
2024. aasta parimaid hooneid, maastikke ja arhitektuurialast tegevust tunnustati 23. jaanuaril Rüütelkonna hoones toimunud arhitektuuripreemiate tseremoonial. MAJA artiklipreemia pälvis Mattias Malk artikliga „Milleks uurida Rail Balticut?“
Artiklipreemia eesmärk on tunnustada MAJAs ilmunud ruumiloome valdkonna parimaid artikleid, tunnustades nii kriitikat, esseistikat kui ka valdkonna piire avardavat uurimistööd. 2024. aasta artiklipreemia nominendid ja laureaadi valis kunstikriitik ja kuraator Aleksander Metsamärt.
Kui mõni ehitustehnoloogia või -materjal jääb pikemaks ajaks kõrvale, tekib tahes-tahtmata mulje, et see ongi olemuslikult iganenud. 21. sajandile on tüüpiline võimetus kujutada ette praegusest erinevat tulevikku ja nii on valdavaks paekivikasutuseks selle õhkimine killustikuks, et täita maad ja segada betooni.
Eesti settekiht väärib väärindamist, leiab materjaliarenduse ja disainistuudio kuidas.works. Maria Luiga ja Hannes Praks kirjutavad hiljutisest maaehitusteemalisest õppereisist Pariisi. Prantsusmaal on pinnast, nii otseses kui ülekantud tähenduses, et nüüdisaegses ehituskultuuris jätkusuutlikke ehitusvõtteid propageerida ja rakendada. Head savist pinnast on ka Eestis, siin aga on ehitus- ja arhitektuurivaldkonna vaade sellele praegu veel pioneeride Prantsusmaa ja Belgia omast erinev. Ehitusplatsidel kaevatavat vaadeldakse meil endiselt kui jääki.
Mõeldes läbi kivi, avaneb värske pilk ehituskultuurile (ja selle puudumisele), kohaliku ehitusmaterjali olemasolule ja selle kasutamata (majanduslikule) võimalusele ning lõpuks ka päriselt pikaks ajaks ehitamisele.
Maja uus number lähtub üleskutsest kehtestada kõiksugu uue ehitamisele moratoorium. „Peatada uue ehitamine, kas või ajutiselt, pakuks kehtivast ruumi loomise korrast ja selle kahtlusi äratavast kasvuimperatiivist teistsugustele võimalustele radikaalse mõtteraami,“ kirjutas Charlotte Malterre-Barthes, kes 2022. aastal toonase Harvardi ülikooli kõrgema disainikooli (GSD) kaasprofessorina moratooriumi mõtte arhitektuurimaailmas jõuliselt välja käis.
Saatesari „Restoran 0“ kajastas Põhjaka peakokkade Ott Tomiku ja Märt Metsalliku eksperimenti rajada Viljandisse ühe nädala jooksul kontseptuaalne restoran. Esitati küsimus selle kohta, kuidas on võimalik maailmas jätkusuutlikult ja rahulikult elada ajal, mil ökokatastroof on parajasti pärale jõudmas. Kas restorani on võimalik rajada nulleelarve ja -jalajäljega? Selleks, et luua ruumiline lahendus, kutsuti appi stuudio kuidas.works.
