Rein Einastoga vesteldes avaldub interdistsiplinaarsuses midagi enamat kui erinevate oma ala ekspertide eesmärgistatud koostöö. Selle tähendus on pigem kultuuriline kui projektipõhine: ühiselt jagatud ühiskondliku vastutuse võtmine, ühistegevuse mõtestamine või ka kasutades Einasto mõistet – ühisvaimus olemine.
Koolide, vallamajade ja muude ühiskondlike hoonete puhul on arhitektuurivõistlus muutunud tavapäraseks nähtuseks. Võistlusega otsitakse uusi ideid ja hoonetele senisest teistsugust lähenemist. Ruumi, mis saab paljude inimeste viimaseks elupaigaks, selles loos aga eraldi mõtestamist väärivaks ei peetud. Ühiskond ülistab noorust ja ilu ning vananemine – see võiks silma alt ära olla. Kui elu on juba elatud, siis mis seal enam muud tarvis kui koridoriveeres kohta, kus pikali visata ja vaikselt lõppu oodata.
„… kui humanistid kaebavad, et inimesi koheldakse kui objekte, on nad täielikult ebateadlikud, et nad kohtlevad objekte ebaõiglaselt.“ Bruno Latour
Termin „ligipääsetavus“ tähistab kogu elanikkonna kaasatust elu- ja infokeskkonda, tagades inimesele olenemata vanusest või tervislikust seisundist võrdsed võimalused ühiskonnaelust osa võtta. Sellest räägitakse üha rohkem nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, valmivad erinevad aruanded ja eeskirjad. Mõistetavalt tegeletakse pidevalt ligipääsetavuse parendamisega ka kultuuriasutustes, sealhulgas muuseumides, mis asutusetüübina on selle artikli keskmes.
Jacob D’herde käsitleb vanemaealiste koduloomet, tuginedes oma doktoritööle „Kodu(s)elamine: vanemaealiste kodu- ja väärikuseloomest“. Ta väidab, et koduloome on pidev läbirääkimisprotsess eluaseme ja inimese kodukujutelma vahel. Kui see protsess osutub edukaks, sulavad kodu ja eluase kokku selleks, mida ta nimetab majakoduks.
Oma kogemustest paekivi kasutamisel räägivad arhitekt Johan Tali, maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg, arhitekt Siiri Vallner, projektijuht Priit Õunpuu ja sisearhitekt Hanna Karits.
Kiirus, millega lammutusfirmad oma töö lõpule peavad viima, lämmatab võimalused ehitusmaterjalide uuesti kasutusele võtmiseks. Ehitusvaldkonna kalduvuse raiskamisele ja korduvkasutuse võimaluste kasutamata jätmisele põhjustavad kiired tähtajad ja puudujäägid seadusandluses. Kuidas seda muuta? Ehk päästaks päeva (või mõned kivid) uus osapool valdkonnas? Materjalimaakler Amaya Hernandez kirjutab sellest, kuidas ta päästis mõned 100 miljoni aasta vanused kivid betoonist taimekasti täitematerjaliks jahvatamisest.
2023. aastal viisid Juliet Haysom ja Thomas Randall-Page läbi AA suvekooli “Working Stone” – “Kivitööd”. Lõuna-Inglismaa paemurrus toimunud suvekooli raames projekteeriti tihedas koostöös kivi kui materjaliga ja avastati võimalikke lähenemisviise produktiivsele taaskasutusele. Peale isiklikku kogemust kivitöö vahendite ja protsessidega ning kohalike kaevandustega tutvumist oli võimatu vaadata materjali puhabstraktsel tasandil. Selle asemel arendati töömeetodeid, mis võimaldasid kasutada kaevandamise ülejääke.
Inimkond on muutmas planeeti enda majandussüsteemi teenindavaks taristuprojektiks. Maastikuarhitekt Hannes Aava vaatleb selle arengu peegeldusi kriitilises teoorias ja arutleb, mida peaksime tegema, et inimkonna metabolismist ei saaks metastaas.
Arhitekt Musta projekteeritud Kärdla põhikoolis Hiiumaal pole õuevahetund ideoloogiline ponnistus, vaid lihtsalt üks tavaline ja loomulik mõte. Nii kirjutab Kadri Klementi põhikooli uuest majast. Kobaratesse paigutatud klasside vahele jääb ruumi õppimiseks, õpetamiseks, lõõgastumiseks ja mitmekülgseks liikumiseks – ainult läbiliikumiseks kõlbavat koridori peaaegu et polegi.
