Eesti Arhitektuurimuuseumi ühisnäitus „Majad, mida vajame“ (11.06–21.11.2021) tutvustab 16 osaleja nägemusi majadest, mille „eesmärk on kindlustada ilusam, turvalisem ja rahulikum tulevik planeedil Maa".
See, kuidas loodus end igale poole pressib – ka sinna, kuhu teda ei taheta –, annab tunde, et maailmas on veel vabadust, vaba ruumi ja vaba tahet. Vohamises peituvad väiksed naudinguhetked, unelused ja peatused muidu rutiinsel kulgemisel ühest punktist teise.
Tartu „Kureeritud elurikkuse“ maastikulaboris on seni tehtud kuus katset. Me ei saa väikeselt tegutsedes küll muuta maailma kohe, kuid me saame alustada sellest, millest jõud üle käib.
Valdav osa eestimaalastest elab tänapäeval linnades ja võib ainult unistada sellisest elurikkusest, mis valitseb Kristiina Hellströmi aias ja selle ümbruses. Tema kogemusest võib aga kasu olla nii mõnelgi suvilakrundi vastsel omanikul.
Umbrohtu peetakse mittesoovitud taimeks inimese poolt kontrollitud kohtades: põllumaal, aias, muruplatsil, pargis jne. Sõna „umbrohi” on omistatud ka taimele, mis kasvab või levib kontrollimatult, või mis tungis peale oma loomulikust kasvukohast väljaspool. Nii öelda sissetungivad liigid on tihti inimtegevuse tagajärg: taimed ja seemned, mis on inimeste poolt kas teadlikult või juhuslikult sisse toodud kohta, kus neil puuduvad loomulikud kasvu piirajad.
Ameerika poliitikateoreetik Benjamin R. Barber väitis 2013. aastal üsna veenvalt, et nüüdisaegsetel linnadel on globaalsete probleemide lahendamiseks suurem valmidus kui riikidel. Barberi järgi kehtib see ka kliimamuutustele puhul: „Seal, kus riigid on teinud kõige vähem, on linnad teinud enim.“
Vestlus Hannes Praksi, Tüüne-Kristin Vaikla ja Ville Lausmäega sisearhitekti rollist, eriala väljakutsetest ja milline haridus aitab neile väljakutsetele vastata.
Karen Jagodin vestles kahe arhitekt-sisearhitekt tandemiga, kelle jaoks on ühiste objektide tegemine saanud eelistatud loominguvormiks: Kalle Vellevoog ja Tiiu Truus ning Mihkel Tüür, Ott Kadarik ja Kadri Tamme.
Viimase kahe aasta EKA sisearhitektuuri magistritöid iseloomustab ühelt poolt oskus tõstatada globaalseid ja tõsiseid probleeme, teisalt poleemiline otsingulisus, küsimus, kuidas saaks sisearhitektuur aidata neid probleeme lahendada.
viimastel aastatel tunda riigi kui tellija suuremat huvi ja ootust sisearhitektuuri lahenduste kui kontseptuaalse terviku suhtes.
Et arutleda, kuhu oleme jõudnud ja kuhu edasi minna, said ühise laua taga kokku Riigi Kinnisvara (RKAS) arhitekt ja endine arhitektide liidu aseesimees Kalle Komissarov ja ruumilahenduste projektijuht Kristiina Vasar ning sisearhitektide liidu juhatuse esimees Pille Lausmäe-Lõoke.
