1-2024: Kivi
Tagavere dolomiidi õhukused plaadid pudenevad Linnahalli seintelt – Eesti arhitektuuri vaieldamatult mütoloogiliselt elukalt. Madli Kaljuste vaatas seina; okasnahkseid, käsi-ja lülijalgseid, luges vee liikumise miljoneid aastaid. Luges linnahallist kirjutatud lõputöid, kunstiprojekte, arvamusartikleid, vestlusringe. Tähemärke. Jõudis küsimusteni – mida omas maailmas püsivana, mida ajutisena tajume? Kuidas tajume end ja omi tegemisi settivas ja muutuvas ajas? Kas settiv sütitaja on üks mõttetu oksüümoron?
Kas arhitektuuri ja geosfääri suhet saaks ümber mõtestada? Kas peale ekstraheerimise ja kohandamise oleks võimalik leida viise koostööks geosfääri liikumiste ja tsüklitega? Galaad Van Daele kirjutab Bagni San Filippost, kus on võimalik kogeda mitte-alati-nii-väga-aeglasi biokeemilisi protsesse, mille vältel kivi tekib. Vaatlused ja näited geoloogiliste protsessidega suhestuvast disain-mõtlemisest kutsuvad mõtlema sellele, et ehk saaksid geoloogilised elemendid õpetada üht koma teist aeglustumisest ka kiire-tempolisele ehitusvaldkonnale.
Kui mõni ehitustehnoloogia või -materjal jääb pikemaks ajaks kõrvale, tekib tahes-tahtmata mulje, et see ongi olemuslikult iganenud. 21. sajandile on tüüpiline võimetus kujutada ette praegusest erinevat tulevikku ja nii on valdavaks paekivikasutuseks selle õhkimine killustikuks, et täita maad ja segada betooni.
Mõeldes läbi kivi, avaneb värske pilk ehituskultuurile (ja selle puudumisele), kohaliku ehitusmaterjali olemasolule ja selle kasutamata (majanduslikule) võimalusele ning lõpuks ka päriselt pikaks ajaks ehitamisele.
