Kohanemine: Eesti arhitektid üleminekuaja tuultes 〉 Ingrid Ruudi
Veel üks muuseum, palun! 〉 Triin Ojari
Koolipööre 〉Katrin Koov
30 aastat korterelamute ehitamist Eestis 〉 Indrek Rünkla
30 aastat tööl 〉 Martin Pärn
Ülekülluse kultuur: tüpoloogiate lõpp või uued tüpoloogiad 〉 Kaja Pae
Graafiline essee: Eesti arhitektuuri kümnendid 〉 Paco Ulman
Maja on maja on maja 〉 Mika Savela
Paide protsessi skelett 〉 Andro Mänd
Koht, kus õpitakse õppima 〉 Dina Suhanova
Ruumipöörded
Kuidas väljendub ühiskonna muutumine arhitektuuris? Sellele vastamiseks vaatame tagasi kolmekümne taasiseseisvusaasta ruumiloomele. Millised uued ruumid on kolm viimast aastakümmet võõrustanud meid tööl, koolis ja kultuuri nautides, millised on olnud kodud? 1991. aastast, mil taastasime Eesti iseseisvuse, oleme astunud peaaegu et agraarajastust digitaalsesse ajastusse. Ma olen riisunud 90ndatel hoburehaga heina, nii et see oli majandustegevus, ja praegu on mu taskus rohkem arvutusvõimsust, kui tolle kümnendi superarvutites. Kas kohtame arhitektuuris sama olemuslikke muutusi? Jälgides büroode, üldhariduskoolide, kultuuriobjektide ja teatud mööndustega ka kortermajade muutumist, saame vastata jaatavalt: muutused arhitektuuris on olnud peaaegu sama olemuslikud.
Arhitektuur, milles lisaks praktilise ja vajaliku majutamisele on rohkem loome- ja eelarvevabadust, rohkem õhku, on ka altim otsingutele. Ootuspäraselt on just kultuuriobjektidel väljendusvabadust, iseteadlikkust ja lõpuks ka vastutust rohkem. Väärtuste teisenemised peegelduvad kujukalt ka koolide ja kontoripindade projekteerimises. Projektide kesksed teemad muutuvad jõuliselt: kui 90ndate aastate koolid väljendasid esteetiliselt ja kujundlikult igatsust varasemast teistsuguse, realistlikuma maailma järele, siis 2010. aastatel tõusevad fookusesse kooliõpilane ja kooli kui õppimist toetava keskkonna omadused. Juba nullindatel esile kerkinud sotsialiseerumist soodustavad koolide ühisruumid arenevad teistkümnendatel edasi ja otsivad vastet erinevatele isiksusetüüpidele. Klassiruumide mööblit ei organiseerita enam rangelt ja hierarhiliselt, haridushooneid nähakse aina rohkem kogukonnakeskustena, koos maastikuarhitektide uue põlvkonna ja rolli väljakujunemisega on hakatud üha enam tähtsustama väli- ja liikumisruumi.
Neid ruumiloome arenguid ei saa muidugi vaadata ühesuunaliste ja evolutsioonilistena. Näiteks on praegu tekkinud ihalus keskkonna järele, mis on justkui digi- ja agraarajastu hübriid. Samamoodi on puhtatüübiliste hoonete kõrvale taas kerkimas sellised, mis liidavad kokku esmapilgul ootamatud funktsioonid. Lähiajalugu on keeruline näha kuidagi teisiti kui selgitusena, kuidas oleme käesolevasse seisu jõudnud. See võib lihtsasti jätta mulje, et praegused prioriteedid on justkui ülemuslikumad ja iseenesestmõistetavad. Aga nagu ütleb Walter Benjamin, on ka ajaloo umbsoppidel väärtus. Enam me ei mäleta eriti selgelt, kuidas oli töötada 90ndate ja nullindate mässumeelsetes ja eufoorilisust sisendavates kontorites. Samas kannavad nende kujutised teatavat ergastava utopismi laengut ja mõjuvad kujutlusvõimele kütkestavamalt kui viimase kümnendi kontorid, mis keskenduvad just küsimusele, kuidas on töötada, kuidas olla rahul ja mis saab siis, kui eufooria lõpeb. Ja eufooria, nagu me seda seni tundnud oleme, näib lõppevat. Aga mis kannab meid edasi? Kõneleme aina enam ja enam tõenduspõhisusest ja kasutajakesksusest, aga needki teemad ei aita päriselt vastata küsimusele, milline on tulevik. Sest nad räägivad vajadustest. Nii palju, kui usume arhitektuuri, usume selle võimesse ühiskonna erinevad küsimused kokku tuua ja sellele küsimusele vastata, rääkides ka võimalustest ning avades visionaarseid ja ootamatuid perspektiive.
See on meie kummardus Eesti arhitektide liidu 100 aasta juubelile, Eesti arhitektuurimuuseumi kolmekümne aasta juubelile ja Eesti vabariigile, mille täitunud kolmkümmend aastat taasiseseisvust on muutused ja kultuuri võimalikuks teinud. Maja ühineb õnnesoovidega!
Peatoimetaja Kaja Pae ja toimetaja Urmo Mets
Oktoober, 2021
