Viimastel aastatel on Eestis praktilistel põhjustel ehitatud ootamatu funktsioonide kooslusega avalikke hooneid ja tulekul on rida riigimaju, mis hakkavad väiksemates asulates koondama kaleidoskoopilist valimit ametkondi. Kuidas need avalikud hooned nüüdisaega iseloomustavad ja kuidas nad võiksid seda teha?
Selgroo leiutamine
1978. aastal ilmus arhitekt Rem Koolhaasi sulest arhitektuuri mõttemaailma tublisti mõjutanud raamat „Delirious New York“.1 Raamatu pealkirjast on aga hoopis tähelepanuväärsem alapealkirja fraas „Retroaktiivne manifest“. Koolhaas õppis aastatel 1972–1975 Cornelli ülikoolis, uurides ehitusbuumi 1910. aastate Manhattanil. Tema uurimistöö ja meetod (ehkki see sõna võib Koolhaasi äärmiselt loomingulise lähenemise kirjeldamisel kitsaks jääda) sisaldas rea ebatavalisi elemente: näiteks omandas Koolhaas materjali, külastades postkaardikogujate kokkutulekuid ja uurides sajandialguse väljaannetes ilmunud karikatuure. Põhiküsimus pole aga niivõrd allikate tüübis, kuivõrd Koolhaasi hoiakus ja eesmärgis.
Sajandialguse Manhattanil ehitati pöörase tempoga, 1880. aastatel leiutatud elektrijõul töötava lifti ja terassõrestiku kombineerimine avas tee pilvelõhkuja tüpoloogia2 kujunemisele. 1916. aastal vastuvõetud New Yorgi tsoneerimisseadus määras maksimaalse võimaliku ehitusmahu, mis Manhattani pilvelõhkuja buumil suuresti ka käiku lasti. Arhitektkond, kes oli harjunud, et hoone fassaad kõneleb selle sisust, oli segaduses: missugune fassaad suudaks väljendada ühes hoones läbisegi paiknevaid turgu, teatrit, lõbustusparki, büroosid, basseini, aeda, poode? Ajastu näilises lootusetuses arhitektiameti joonestaja oma vastu vahetanud Hugh Ferriss kujutas ekspressiivsetel ja süngetel söejoonistel tsoneerimisseadusega võimaldatud ehitusmahtusid ja visandas seega välja Manhattani ruumilise saatuse. Uus olukord oli mänginud joonestaja New Yorgi peaarhitektiks.
Koolhaas seadis retrospektiivselt endale peaaegu võimatult keerulise ülesande: leida tagantjärele üles arhitektuuri tegemise võimalikkus olukorras, kus tundub, et arhitektuurivälised praktilised tegurid (nagu antud juhul lifti ja terassõrestiku ilmumine ning ehitusbuum) on intensiivsed ja vääramatud ega jäta kübetki ruumi loomingulisuseks ja kontseptuaalsuseks. Mida sellises olukorras arhitektina teha? Kuidas interpreteerida, mis kultuur see niisugune on ja kuidas luua kõnetav lisandväärtus? Koolhaasil läks siiski korda tuletada hoiak, mis andis pilvelõhkujate ehitamisele ruumilise selgroo ja kultuurilise mõtestatuse ning nimetas selle ülekülluse kultuuriks (culture of congestion). Koolhaas leidis erinevate funktsioonide tiheduses ja heterogeensuses tänapäeva maailma olemuslikult iseloomustava seisundi, mis avab arhitektile uued loomevõimalused ega pea tähendama antihumanistlikku suurlinna kaose võimendamist.
Tähelepanu väärib Koolhaasi mänguline ja subjektiivne uurimisviis. Tema mitmekülgsed ja originaalsed uurimisvahendid pakkusid piisavalt mitmeperspektiivilist vaadet ja tõid esile seda, mida varem ei osatud tähele panna. Lisaks on märkimisväärne tema ebaneutraalne, isegi spekulatiivne hoiak – ta ei võta vaatleja ja kirjeldaja positsiooni, vaid küsib pigem, mida selle kõigega peale hakata – mis leitust omab mingitki arhitektuurse selgroo ülesehitamise potentsiaali, nii et lähenemine oleks elujõuline ja kultuuri loov. New Yorgis kujundatud hoiak on suunava allhoovusena tajutav peaaegu kogu Koolhaasi hilisemas arhitektipraktikas. Eriilmeliste funktsioonide kõrvuti- ja kooseksisteerimisest on Koolhaasi töös saanud nüüdisaja kultuuriline indikaator ja pide.
Kultuuriline ettekuulutus
Koolhaasi Manhattani ehitusbuumile adresseeritud ülekülluse manifest on arhitektuuriväliste tegurite tõttu realiseerunud ka 21. sajandi alguse Eestis. Samamoodi, nagu praktilistel põhjustel ja samaaegse teoretiseerimiseta kujunes Manhattanil „kõike mida tarvis“ majutav pilvelõhkuja, on Eestis ilmunud hooned, mida oleks keeruline liigitada mõne seni tuntud arhitektuurse tüpoloogia alla. Kõige ilmekamad näited on esmapilgul päris ootamatut funktsioonide valimit koondavad Suure-Jaani tervisekoda (2019, Arhitekt Must) ja sisekaitseakadeemia Narva õppekeskus (2020, 3+1 arhitektid), aga siia ritta liituvad ka tulevased riigiteenuseid koondavad riigimajad, mille kontseptsioon valmis rahandusministeeriumis 2018. aastal.3
Tuhande elanikuga Suure-Jaani linn soovis ehitada veekeskust, aga otsustas sinna juurde liita mitmed nüüdisaegseid ruume vajavad funktsioonid. Koostöös arhitekt Toomas Paaveriga sündis linnajuhtidel idee koondada need asumi keskmesse ühe katuse alla ja nii sattusidki kokku avalik ujula ja saunad, perearstikeskus, hambaravikabinet, apteek, kiirabi, politsei, kohvik ja juuksur. Õigupoolest on avalike funktsioonide ühte hoonesse kokku toomine praktika, mille rakendamisest on kahaneva elanikkonnaga ja teenuste digitaliseerituse kasvades Euroopa väikeasulate puhul juttu olnud ja seda on mitmetes riikides ka rakendatud. Ka Eesti riigimajade kontseptsioonis viidatakse Portugali, Läti ja Norra praktikale, Itaalia esitles analoogsest ideest lähtuvaid kõrgetasemelise arhitektuuriga projekte 2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil.
Ehkki ka Narva elanikkond kahaneb, ei kuulu ta Eesti kontekstis väikelinnade hulka. Kuigi avalik ujula, lasketiir, seminariruumid, lähivõitlussaal, jõusaal ning kolme organisatsiooni kasutuses olev ühiselamu võib kõlada sürrealistliku poeesiana, on neid majutava sisekaitseakadeemia Narva õppekeskuse funktsioonide koosluse taga samuti täiesti praktilised põhjused. Mitmed siseministeeriumi haldusalasse kuuluvad valdkonnad vajasid ida regioonis ruume. Uus hoone oli kompromisslahendus 2016. aastal koalitsioonilepingu täitmata jäänud lubadusele kolida sisekaitseakadeemia Tallinnast Narva, rajada Tartu ülikooli Narva kolledžile ühiselamu ning lisada programmi koos 2017. aasta kohaliku omavalitsuse valimistega Narvas seni puudunud avalik ujula. Arvatavasti kõige tänuväärsem ja taotletud sünergia tekib õppekeskuses mõneti ootamatult ühiselamu osas: praktikal olevad sisekaitseakadeemia kadetid on majutatud koos teenistuses olevate piirivalvurite ja kiirreageerijatega ning nende kasutuses on ühised kööginurgaga kohtumisalad ühiselamu aatriumis.
Riigimajadest esimesena jõudis sel aastal finišisse Kärdla riigimaja arhitektuurivõistlus, paar aastat on arutatud Põlvasse uue riigimaja ehitamist ja pikemas perspektiivis plaanitakse uusi maju ka teistesse väikelinnadesse. Ühelt poolt on riigimajade eesmärk halduslik kokkuhoid, teisalt räägitakse ideaalist, kus kodanik saaks võimalikult palju teenuseid ühest kohast (mille eelis on näiteks parema ligipääsetavuse tagamine erivajadusega inimestele), lisaks peaksid riigimajad ametnikele pakkuma kaugtöö tegemise võimalust. Riigimajade konkursid annavad arhitektidele hea võimaluse mõelda sellise sürrealistliku loeteluga funktsioone majutavate hoonete tüübi üle ja juurelda sügavamalt nüüdisaegse avaliku hoone olemuse üle. Kas kirjutame kireva valimiga funktsioone koondavate hoonete projekteerimisele arhitektuurse manifesti tagantjärele või sünnib see teadlikult juba kavandamise käigus?
Milliste arhitektuursete mõtetega sellistele polüfunktsionaalsetele avalikele hoonetele läheneda? Siin ei saa lähtuda mõnest tuntud hoone tüpoloogiast või arusaamast konkreetset funktsiooni toetavast plaanilahendusest ja ruumiprogrammist. Alati ei saa vastata ka jaatavalt põhjuslike seoste kaudu funktsioonide omavahelise sünergia loomisele. Riigimajade puhul on praegusel hetkel programmide kombinatsioon juhuslik – st lähtutakse sellest, millised funktsioonid parasjagu uusi ruume vajavad või on halduslikult kasulikud praegusest asukohast ühise katuse alla nihutada. Lisaks võivad need funktsioonid või nende ruumivajadused (lähtuvalt uuendustest avalikus sektoris ja digitaliseerumisest) võrdlemisi lühikese aja jooksul muutuda. Kahtlemata saab sünergia potentsiaali näha lihtsalt inimeste kokku toomises, võttes koolhaasiliku hoiaku ja rõhutades funktsioonide ja neid külastavate inimeste mitmekesisust. Siin võib esmapilgul näha teatavat vaatemänguühiskonnale omast nihilismi, kuid teame väga hästi, et uued mõtted ja energia sünnib mitmete valdkondade kohtumise piirimail. Arvan, et seda soodustav projekteerimine ei ole pelgalt metafoorne. Küll väike algus, kuid superministeeriumi erinevate valdkondade ametnikud kinnitavad, et on kohvikus mõnedki ministeeriumite-vahelised koostööküsimused ennetavalt ära lahendanud. Kui avatud suudab meie riigisektor aga sünteesivale ruumile olla ja kuidas mõtestada demokraatlikku kodanik-ametnik suhtlusruumi?
Spetsiifiliste nõudmistega, sageli turvavajadustega riigifunktsioonide puhul võib konkreetset hoonet projekteerides kerkida esile rida proovikive. Sisekaitseakadeemia Narva õppekeskust kasutav politsei- ja piirivalveamet oli harjunud suhteliselt suletud ja kontrollitud hoonetega ja ehitise rammimiskindlus eeldas lisaks taraga ümbritsemist. Samas pidid majas koha leidma ka avalikud ruumid, sealhulgas valimislubadusena välja käidud kaheksarajaline ujula. Tuleb tunnustada arhitektide meisterlikkust hoone näo loomisel: selle mitmed ilmed annavad edasi nii avatust kui loovad ka hämmastavalt hea dialoogi ümbritseva vabaplaneeringulise nõukogudeaegse kortermajade piirkonnaga; rammimiskindlus saavutati hoopis astmelise maastikuga. Arhitektid on ka tunnistanud, et funktsioonide spekter pani neid kukalt kratsima, kuid lõpuks lähtusid nad sellest, et valdav osa ruutmeetreid kuulub ühiselamule, ja valisid selle hoonele kuju andvaks juhtfunktsiooniks.4
Veidi üle 1800 ruutmeetrises Karisma arhitektide projekteeritud Kärdla riigimajas leiavad koha mitmete valdkondade ametnikud (kokku ligi kakskümmend ametkonda), suurem pind kuulub veterinaar- ja toiduametile, põllumajandusametile, terviseametile, lisaks majutab hoone töötukassat ja Pärnu maakohust. Riigimaju oleks esmapilgul lihtne mõtestada ennekõike kui tööruume. Nii võistlusülesandes kui ka riigimajade kontseptsioonis kõlab tegevuspõhine kontor, kus isikliku töökoha asemel saab ametnik valida töö iseloomule vastava koha ja seda vajadusel päeva jooksul vahetada. Tegevuspõhist kontorit kasutatakse näiteks siseministeeriumis, kus sellest kõneldakse pigem õnnestumisena.5 Riigi Kinnisvara aktsiaselts on tegevuspõhise kontori idee arendamiseks – et näiteks nomaadlik töömaastik inimese psühholoogilistele vajadustele liiga ei teeks – asunud koostööd tegema rakendusliku antropoloogia keskusega. Kuid büroomajadest eristab riigimaju siiski suunatus avalikkusele, vajadus vastata küsimusele, milline on demokraatlik ruum, kas kodaniku ja ametniku suhtlus saab samuti võtta mitmekesisemaid vorme (nagu ametniku tööviis tegevuspõhises kontoris) ning kas ja kuidas riigimaja riiki kehastab.
Kas need hooned, nii riigimajad kui ka teised polüfunktsionaalsed hooned (nagu Suure-Jaani tervisekoda ja Narva õppekeskus) kuulutavad tüpoloogiate kadu? Või on siinkohal piisavalt praktilisi ja jõulisi piiranguid, mis kujundavad uue tüpoloogia?
Tüpoloogia kasust ja kahjust
Tüpoloogia küsimus toob esile arhitektuuris peituva vastuoksuse, mis arhitektuuri huvitavaks muudab. Niipalju, kui arhitektuur on kunst, on ta unikaalne. Kuid tal on ka funktsionaalsus, kasulikkuse mõõde, mis tähendab, et arhitektuurne objekt peab olema mingis osas korratav ja seetõttu ka tüpoloogiliselt iseloomustatav,6 kirjutab oma essees „On Typology“ sel aastal Veneetsia arhitektuuribiennaalil elutöö kuldlõvi pälvinud hispaania arhitekt Rafael Moneo. Seda vastuolu unikaalsuse ja korratavuse vahel ei tule muidugi mõista skisofreenilise olukorrana. Kõige lihtsamalt väljendades on hoonel organiseerituse tasemed – näiteks ehituslikud elemendid (nagu uksed, aknad, seinad jne), konstruktsiooniloogika, plaanilahendus, seosed keskkonnaga jmt ning neist moodustuv tervik. Sellesse, kuidas need organiseerituse tasemed ruumis kohtuma seada, saab läheneda unikaalselt. Iga leitud liitmisvabadus on samm ainulaadsema arhitektuuri suunas.
Arhitektide suhe tüpoloogiatesse on eri perioodidel olnud erinev. Arhitektuursed tüpoloogiad on olnud koolides õpetamise aluseks, kuid neisse on suhtutud ka suure skepsisega. Sajandi alguses Eesti kunstiakadeemias arhitektuuri õppides kuulus ka minu õppekavasse hoonete tüpoloogiate nimetust kandnud aine. Praeguseks on see kursus arhitektide tunniplaanist kadunud, kursuseprojektidena projekteeritakse läbi varjualune, eramu, neli avalikku hoonet ja kortermaja, vastavate tüpoloogiatega tutvumine on peidetud iga projektikursuse sisse.
Tüpoloogia-põhine lähenemine arhitektuuriloomele ei tundu nüüdisajal kuigi huvitav ega ka viljakas, st tüpoloogia tundmine ei ole hea lähtepunkt arhitektuuriteose loomiseks. Ent tüpoloogiate peale mõeldes on huvitav pöörata arhitektuurile omane tulevikuline mõtlemine minevikuliseks ja vaadata, kuidas tüpoloogiad on ajaloo jooksul teisenenud. Robin Evans on oma suurepärases essees „Figures, Doors and Passages“ uurinud elamu plaani muutumist 16. sajandi algusest 20. sajandini.7 Evansi esseest nähtub, et kuna hoone plaani ülesehitus ei teisene ajas kuigi kiiresti, oleme harjunud hoone põhiplaani pidama pigem pragmaatiliseks ja kultuurilises mõttes vähetähtsaks nähtuseks. Kui vaatluse alla võtta aga pikemad perioodid, ilmneb, kuidas elamu põhiplaan on kehastanud oma kaasaegset mõttemaailma ja olnud sünkroonis kultuuriliste ilmingutega. Näiteks kõrgrenessansiaegne villa oli maatriksilise põhiplaaniga: ruumidel oli mitu ust ning villas kulgemine tähendas valimist mitmete võimalike trajektooride vahel. Ruum oli altis juhuslikkusele ja õnnelikele kohtumistele, toonases kirjanduses kujutati inimest viibimas seltskonnas, üksiolek oli ebatavaline. Klassitsism tõi koridori triumfi: üheukseliste tubadega hoonetes olid liikumistrajektoorid determineeritud. Toonases kirjanduses kohtas soovitusi mitte minna seltskonda, kui sul pole selget eesmärki, ja esines figuur inimese hingest kui üksikust kambrist.
Evansi näited on küll elamud (ehkki üsna suure ja mitmekesise kasutajaskonnaga villad või paleed), kuid joonistavad välja, et hoone plaan võib olla deleuzelikus mõttes diagramm, mis asub edasist elu suunama ja vormima sügavamalt, kui esmalt aimata oskame.
Kui mõtleme tunnetuslikult huvitavate nüüdisaegsete või põhjalikult renoveeritud hoonete peale – näiteks Kultuurikatel, Fotografiska, Kai kunstikeskus, Tartu ülikooli Narva kolledž –, siis on üsna selge, et lisaks funktsioonide osavale suhtesse seadmisele on oluline ka nende hoomatavus ja loetavus. Aga samavõrra ka nende hoonete visuaalne kõlapind ja selle mitmekülgne kõnetavus. Kultuurikatla populaarsust digitaalvaldkonna konverentside toimumispaigana on selgitanud urbanist Maroš Krivy: raskesti representeeritava digitaalvaldkonna esindamiseks sobib justkui kõnekalt roostetavana ja juba seljatatult esile toodud tööstuslik pärand.8 See kujundlik tõlgendus juhatab meid huvitaval kombel tagasi New Yorgi arhitektide ahastuseni – millest räägib hoone esteetika? Kärdla riigimaja vorm eelistab mitte rääkida, ta ei kommenteeri, mis on riik, ja eelistab hoida madalat profiili, pidades mingil määral dialoogi ümbruskonna ajaloolise katuste tektoonikaga. Tal nagu ei olekski nägu (õnneks ei loo ta ka kunstlikku ja ebausutavat nägu), on vaid suhtekorraldus avalikkusega. Mõeldes tõsistele valdkondadele, mida hoone mahutab, oli riigimaja arhitektide sõnul nende eesmärk luua võimalikult sõbraliku olemisega maja, seetõttu võtab kodanikku enne turvaväravateni jõudmist vastu avar fuajee. Kärdla riigimaja loob mitmesuguse tunnetusliku avalikkuse astmega ruume, linna keskväljaku poole on ta seatud sisehooviga, mis on omakorda ühendatud turuga. Riigimaja ruumilist mitmekesisust võib tõlgendada kui üht katset leida ruumilist vastet demokraatiale.
20. ja 21. sajandil on ühiskond väga palju muutunud ja jõudnud uudsete teemade juurde – need muutused võiks ka avalike hoonete plaanides ja tüpoloogiates kajastuda. Millised plaani- ja ruumilahendused ning üldisemalt tüpoloogiad kajastavad võrdsemat, elu jooksul võibolla mitmeid kordi ümberõppivate indiviididega, globaliseerunumat, hübridiseerunumat, tehnoloogiliselt seninägematult arenenud ühiskonda? Eestis praegu väga populaarsel kontekstuaalse arhitektuuri suundumusel on üks oht: sõnumid minevikust on küll igati südantsoojendavad, kuid lisaks minevikule võiks arhitektuur tuua sõnumeid ka tulevikust. Olles igapäeva pragmaatilises voolus, on seda lihtne pidada paratamatuks ja selles joobunult kümmelda. Aga milline kultuur sellest pragmaatikast sünniks, milline kultuur sellest meelelaadist välja kasvaks?
KAJA PAE on arhitekt ja füüsik, 2017. aastast Maja peatoimetaja (2017-2022)
PÄISES: Hugh Ferressi joonistus pilvelõhkujatest, 1924. Allikas: MoMA
AVALDATUD: Maja 106 (sügis 2021), peateema Ruumipöörded
1 Rem Koolhaas, Delirious New York: A Retroactive Manifesto for Manhattan (Oxford University Press, 1978).
2 Hoonete tüpoloogia on hoonete liigitamine füüsiliste parameetrite ja kasutuse alusel tüüpideks ja õpetus sellest liigitamisest.
3 „Riigimajade loomise kontseptsioon“, Rahandusministeerium 2018. https://www.rahandusministeerium.ee/sites/default/files/riigimajade_loomise_kontseptsioon_2018.pdf
4 Markus Kaasik, „Nüüdisaegse arhitektuuri pragmaatika ja poeesia.“ Ülar Margi intervjuu, Maja nr 104, kevad 2021, lk 36–54.
5 Videoklipp „Sotsiaalministeerium tegevuspõhises kontoris“: https://www.facebook.com/watch/?v=247857569305982
6 Raffael Moneo, „On Typology“, Oppositions, nr 13, suvi 1978, lk 23–4
7 Robin Evans, „Figures Doors and Passages“, Translations from Drawing to Building and Other Essays (MIT Press, 1997), lk 55–91.
8 Maroš Krivy, „Kuhu on kadunud teooriapõhine arhitektuur?“ Kaja Pae intervjuu, Maja nr 100, kevad 2020, lk 17–18.
