kaire 
Globaalses mastaabis on mitmeid küsimusi, mis ähvardavad revolutsioonifaasi jõuda: tehnoloogiline murrang, rohepööre, muutused ühiskonnas. Kõige õhus oleva taustal ei tohiks arhitektid unustada oma tunnetust ärksana hoida ning uue ja parema maailma järele küsida. Kuidas sillutada teed parema homse poole?
Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
Kuidas väljendub ühiskonna muutumine arhitektuuris? Sellele vastamiseks vaatame tagasi 30ne taasiseseisvusaasta ruumiloomele.
Seoses praeguse tegevjuhi ja juhatuse liikme Kaire Pärnpuu sooviga anda uuel aastal teatepulk üle järgmisele entusiastile, kutsume kandideerima Maja tegevjuhi ja kirjastuse juhatuse liikme töökohale!
Seoses praeguse peatoimetaja ja juhatuse liikme Kaja Pae sooviga anda uuel aastal teatepulk üle järgmisele tegijale, kutsume kandideerima Maja peatoimetaja ja kirjastuse juhatuse liikme töökohale! Foto päises: Renee Altrov
Näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“ Eesti Arhitektuurimuuseumis 22.01.–16.05.2021. Kuraator Johan Tali, kujundaja Raul Kalvo, graafiline disain Stuudio Stuudio, toimetajad ja tõlkijad Kaja Randam, Kaisa Kaer, Mirel Püss ja Johan Tali. Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna uurimisprojekt „Lõpetamata linn“ vaatab suurt pilti Tallinna linnast ning nüüdisaegse linnaplaneerimise võimalusi ja murekohti.
Arutelu selle üle, kuidas planeerida head linna ja milliseid maju ehitada, muutub aina olulisemaks, sest inimesed on liigina jõudnud märgilise verstapostini: suurem osa ühiskonnast elab linnades. Kliimamuutuse ajastul on jätkusuutliku linna küsimus teravam kui kunagi varem ka Eestis, kus autostumine on kiire ja tõmbekeskused valglinnastuvad. Selles kontekstis tasub meenutada kahe urbanistliku teooria – uusurbanismi ja maastikuurbanismi ideoloogilisi lähtekohti, et seada edasisi sihte selle kohta, millise ruumi suunas me liikuma peaksime ning milliseid lõkse tuleks kindlasti vältida.
Tühermaad muutusid minu põlvkonna vaimuinimestele huvipakkuvaks materjaliks 1960. aastate lõpupoole, sest enne seda me uitasime (flankeerisime) Tallinna kesklinnas. Idee oli tutvuda eestiaegse arhitektuuriga: sel ajal oli isegi algupäraseid sisustusi ja disaini säilinud ning lisaks väisasime Juhan Viidingu eestvõtmisel vanakraamikauplusi, milliseid oli erinevais linnaosades. Koos Andres Toltsi, Ando Keskküla ja Ott Arderiga ostsime, vaesed tudengid, sealt elegantseid eestiaegseid rõivaid, mida siis popilike lisandustega tõime uude ajastusse.
Läinud aasta lõpus pälvis Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia ja Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali maastikuarhitektuuri preemia Elva uus linnakeskus. „Hea avaliku ruumi“ Elva kesktänava ja linnaruumi arhitektuurivõistluse võitjana tunnustati lahendust „Sõstrapõõsaste vahel“. Selle autorid on Ülle Maiste, Diana Taalfeld, Anne Saarniit, Roomet Helbre ja Taavi Kuningas arhitektuuribüroodest AT HOME, NU, ubin pluss ja TEMPT.
Küsis Anna-Liisa Unt.
