kaire 
Selle aasta 18.–21. augustil toimus Tartus linnafestival UIT, mille keskne osa oli linnaruumis asuvate installatsioonide programmil. Kuraatorid Marie Kliiman ja Kadri Lind olid kohalikele ja väliskunstnikele andnud ülesandeks vaadelda linna n-ö parasiidi pilguga, kes otsivad uusi eluvõimalusi ruumi puudu- või ülejäägis.
Türi põhikool on õnnestunud näide kaasaegsest koolist, mis kummutab ruumikorralduslikke eelarvamusi, julgustab kasutajaid muudatusi tegema ja pakub ruumilahendusi nii sotsialiseerumiseks kui ka eemale tõmbumiseks.
Kooliruumide kavandamine on kolme aastakümnega muutunud marginaalsest teemast üheks arhitektuurivälja põhifookuseks, mida toetavad nii teadlaste uuringud kui ka pidev arendustöö. Õppimise ruumid on omandanud uue tähenduse ja näo.
Oleme pälvinud tööandja enneolematu usalduse. Töö on ühtäkki muutunud hajusaks, toimudes asünkroonselt eri kohtades ja aegadel. Selles osas, kuidas ettevõtetes tööd organiseerida ja inimesi inspireerida, on tajuda sügavamat läbimõtlemist. See on muutnud arusaama – sisu ja käitumine on hakanud mõjutama keskkonda, kandvat ideed ja alles seeläbi suunama esteetilisi ruumiotsuseid.
Eesti Arhitektuurimuuseumi ühisnäitus „Majad, mida vajame“ (11.06–21.11.2021) tutvustab 16 osaleja nägemusi majadest, mille „eesmärk on kindlustada ilusam, turvalisem ja rahulikum tulevik planeedil Maa”.
Oleks öelda liiga palju, et kirjeldan muutusi, mis on toimunud uute korterelamute rajamise juures viimase 30 aasta jooksul – see ambitsioon on selgelt liiga kõrge. Muutused toimuvad kogu aeg, nende kirjeldamine eeldab, et nad on registreeritud, süstematiseeritud ja üldistuseks liigendatud. Midagi sellist ma pole teinud. Olen olnud viimased kolmkümmend aastat arhitekt, selle aja jooksul projekteerinud – nüüd katsun tähendusrikkamad aspektid enesest välja kammida.
Pärast Rotermanni ja Telliskivi pika vinnaga sündinud ning teatavate mööndustega edulugusid pöördusid ruumiteemadest huvituvate, aga ka lihtsalt head ruumi ihalevate linlaste ootust täis pilgud Noblessneri poole, mis oli määratud saama üheks teetähiseks Tallinna vaevarikkal teel merele avanemisel. Kuigi mitte kaugeltki valmis, saab vilka elu- ja kultuuritegevusega kvartali kohta teha siiski juba vahekokkuvõtteid. Sealjuures võib täheldada teatavate ruumilis-sotsiaalsete arengumustrite süvenemist Eesti kinnisvaramaastikul.
See, kuidas loodus end igale poole pressib – ka sinna, kuhu teda ei taheta –, annab tunde, et maailmas on veel vabadust, vaba ruumi ja vaba tahet. Vohamises peituvad väiksed naudinguhetked, unelused ja peatused muidu rutiinsel kulgemisel ühest punktist teise.
Tartu „Kureeritud elurikkuse“ maastikulaboris on seni tehtud kuus katset. Me ei saa väikeselt tegutsedes küll muuta maailma kohe, kuid me saame alustada sellest, millest jõud üle käib.
