(LINNA)MAASTIK
Katusemaastik Stockholmis on näide niisuguse loodusliku biotoobi loomisest avalikus linnaruumis, mida inimesed saaksid kasutada aastaringselt. Maastikukujundus algas põhjaliku analüüsiga, millega käsitlesime Stockholmi siluetti kõigi tema maamärkide ja pinnavormidega. Nii mõistsime antud konteksti ulatuslikumas mastaabis ning teadvustasime ruumilisust mõjutavaid varjatumaid tegureid. Kõik algab maastiku lugemisest.
Haljastusele, loodusele on tihtipeale ette heidetud tema nõrkust väljendada mingit kindlat ajastut või stiili. Küll aga sobib maastik ja loodus suurepäraselt rõhutama ajatust. See oligi ERM-i välialadel üks põhilisi kontseptuaalseid aluseid. Hoone, mis majutab endas nii palju esemelist kultuuri mitmest sajandist ning väljendab ise jõuliselt kaasaegset arhitektuuri, on asetatud maastikku, mille lõputud kesaväljad ja võsastikud võiks ühtaegu olla pärit nii tänapäevast kui ka kahesaja aasta tagant.
Roosi tänav on Tartu ja ka Eesti kontekstis muidugi haruldane, sest enamasti jäetakse jalakäijale see, mis autodest üle jääb. Näiteks Euroopast vaadates on see aga täiesti normaalne tänav. Meil tuleb kogu jõuga töötada selles suunas, et Roosi oleks mõne aja pärast üks tavaline tänav paljude teiste omasuguste seas.
Nõukaajal oli ütlus, mille kohaselt seal, kus algas raudtee, lõppes mõistus. Vaadates taristuprojektide kujunemist ja nende erilist soodumust kapselduda torustike ja juhtmete detailirägastikku, enne kui on lahendatud palju olulisemad küsimused, tuleb seda ütlust täna parafraseerida. Kus algab taristu projekteerimine, seal lõpeb arhitektuur.
Linnad vähendavad üksikisikute ökoloogilist jalajälge, kuid linnade kasvu juures tuleb silmas pidada, et säiliks bioloogiline mitmekesisus, mis muuhulgas aitab tagada linnaelanikele täisväärtusliku elu.
