Eesti Arhitektuurimuuseumi ühisnäitus „Majad, mida vajame“ (11.06–21.11.2021) tutvustab 16 osaleja nägemusi majadest, mille „eesmärk on kindlustada ilusam, turvalisem ja rahulikum tulevik planeedil Maa".
Umbrohtu peetakse mittesoovitud taimeks inimese poolt kontrollitud kohtades: põllumaal, aias, muruplatsil, pargis jne. Sõna „umbrohi” on omistatud ka taimele, mis kasvab või levib kontrollimatult, või mis tungis peale oma loomulikust kasvukohast väljaspool. Nii öelda sissetungivad liigid on tihti inimtegevuse tagajärg: taimed ja seemned, mis on inimeste poolt kas teadlikult või juhuslikult sisse toodud kohta, kus neil puuduvad loomulikud kasvu piirajad.
Haljastuse rolli kliimakangelasena ei saa mõõta üksnes rohelise pinna suuruse ega puude arvuga. Roheväärtus on krundi või piirkonna kui terviku võimekus tasakaalustada tehiskeskkonna kliimamõju.
Karen Jagodin vestles kahe arhitekt-sisearhitekt tandemiga, kelle jaoks on ühiste objektide tegemine saanud eelistatud loominguvormiks: Kalle Vellevoog ja Tiiu Truus ning Mihkel Tüür, Ott Kadarik ja Kadri Tamme.
Kas seadusruum soosib või pärsib Eestis elukeskkonna kujundamist nutikalt ja nutikaks?
Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.
Kuidas sündis puitarhitektuuri maamärk – Eesti suurim avalik puithoone? Kultuurkapitali aastapreemia pälvinud Sisekaitseakadeemia õppekeskuse näol on teoks saanud justkui rem-koolhaasilik ülekülluse kultuur – hoone kätkeb pragmaatilistel põhjustel kirevat kogumit funktsioone. Majas kohtuvad tänapäeva arhitektuuri proovikivid: keskkonna- ja kontekstitundlikkus, ohutus, tootmine, materjalikasutus ja energiatõhusus. Ometi seab valminud õppekeskus need peaaegu alkeemilisel viisil suhtesse ning tulemuseks on sotsiaalne ja Narva konteksti tabavalt rikastav ruum: arhitektuur selle parimas ja mitmekülgseimas tähenduses.
Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.
Tarja Nurmi annab ülevaate Soome arhitektuuri hetkeseisust ja tutvustab lähemalt viimaste aastate silmapaistvamaid ehitisi. Soome arhitektuuri iseloomustavad jätkuvalt tipptasemel avalikud hooned, eluasemeküsimused vajavad Nurmi hinnangul aga märksa enam tähelepanu.
Fotografiska ilmus justkui eikusagilt, initsiatiiv tuli n-ö kaasaegse kunsti valdkonna kõrvalt, Rain Tamme, Maarja Loorentsi, Margit Aasmäe ja Peeter Piheli omaalgatuse ja erakapitali toel. Eks „saladus kui strateegia“ ka, aga siinse väikese ja üsna prekaarselt toimetava välja mõttes oli see ikkagi tõeline vau. Ja tekkida veel kohe nõnda valmiskujul, totaalselt ja korraga! See tutikas, pakendist välja võetud kaunisasi on alles kulumisjälgedeta ning veri, higi ja pisarad – kui neid selle Stockholmist pärit UFO maandamise juures ka kulus, välja ei paista.
