Suvi 2021: maastikuarhitektuur
See, kuidas loodus end igale poole pressib – ka sinna, kuhu teda ei taheta –, annab tunde, et maailmas on veel vabadust, vaba ruumi ja vaba tahet. Vohamises peituvad väiksed naudinguhetked, unelused ja peatused muidu rutiinsel kulgemisel ühest punktist teise.
Tartu „Kureeritud elurikkuse“ maastikulaboris on seni tehtud kuus katset. Me ei saa väikeselt tegutsedes küll muuta maailma kohe, kuid me saame alustada sellest, millest jõud üle käib.
Valdav osa eestimaalastest elab tänapäeval linnades ja võib ainult unistada sellisest elurikkusest, mis valitseb Kristiina Hellströmi aias ja selle ümbruses. Tema kogemusest võib aga kasu olla nii mõnelgi suvilakrundi vastsel omanikul.
Umbrohtu peetakse mittesoovitud taimeks inimese poolt kontrollitud kohtades: põllumaal, aias, muruplatsil, pargis jne. Sõna „umbrohi” on omistatud ka taimele, mis kasvab või levib kontrollimatult, või mis tungis peale oma loomulikust kasvukohast väljaspool. Nii öelda sissetungivad liigid on tihti inimtegevuse tagajärg: taimed ja seemned, mis on inimeste poolt kas teadlikult või juhuslikult sisse toodud kohta, kus neil puuduvad loomulikud kasvu piirajad.
Kõigepealt tuleb arutleda selle üle, mida saab üldse tühermaaks pidada. Kindel on see, et tühermaa on linnalooduse osa, kus inimese mõju on väga selgelt näha ja tunda. Võiks ehk isegi öelda, et tühermaa on inimtekkeline. Seal võib kohata varemeid, lagunenud taristut, ehitusjäätmeid ja muud. Kui püüame sõnastada definitsiooni, siis saame öelda, et tühermaa on inimese kasutatud ala, mis on seisnud aastaid kasutuseta ja mille loodus on aastatega üle võtnud. Kindlat piiri, mis on tühermaa, mis mitte, on siiski üsna raske tõmmata. Tallinna Ülikoolis oleme põhjalikumalt uurinud Lasnamäe tühermaid ja järgnevad suuremad üldistused teen just nende põhjal.
Haljastuse rolli kliimakangelasena ei saa mõõta üksnes rohelise pinna suuruse ega puude arvuga. Roheväärtus on krundi või piirkonna kui terviku võimekus tasakaalustada tehiskeskkonna kliimamõju.
Maastikuarhitektuuri eesmärk peab olema kliimapositiivsus. See täitub ilmselt siis, kui maastiku CO2-positiivsus on muutunud müügiargumendiks või esitatakse üleüldine poliitiline tellimus ja on täiendatud õigusakte.
Arutelu selle üle, kuidas planeerida head linna ja milliseid maju ehitada, muutub aina olulisemaks, sest inimesed on liigina jõudnud märgilise verstapostini: suurem osa ühiskonnast elab linnades. Kliimamuutuse ajastul on jätkusuutliku linna küsimus teravam kui kunagi varem ka Eestis, kus autostumine on kiire ja tõmbekeskused valglinnastuvad. Selles kontekstis tasub meenutada kahe urbanistliku teooria – uusurbanismi ja maastikuurbanismi ideoloogilisi lähtekohti, et seada edasisi sihte selle kohta, millise ruumi suunas me liikuma peaksime ning milliseid lõkse tuleks kindlasti vältida.
Tühermaad muutusid minu põlvkonna vaimuinimestele huvipakkuvaks materjaliks 1960. aastate lõpupoole, sest enne seda me uitasime (flankeerisime) Tallinna kesklinnas. Idee oli tutvuda eestiaegse arhitektuuriga: sel ajal oli isegi algupäraseid sisustusi ja disaini säilinud ning lisaks väisasime Juhan Viidingu eestvõtmisel vanakraamikauplusi, milliseid oli erinevais linnaosades. Koos Andres Toltsi, Ando Keskküla ja Ott Arderiga ostsime, vaesed tudengid, sealt elegantseid eestiaegseid rõivaid, mida siis popilike lisandustega tõime uude ajastusse.
Läinud aasta lõpus pälvis Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemia ja Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali maastikuarhitektuuri preemia Elva uus linnakeskus. „Hea avaliku ruumi“ Elva kesktänava ja linnaruumi arhitektuurivõistluse võitjana tunnustati lahendust „Sõstrapõõsaste vahel“. Selle autorid on Ülle Maiste, Diana Taalfeld, Anne Saarniit, Roomet Helbre ja Taavi Kuningas arhitektuuribüroodest AT HOME, NU, ubin pluss ja TEMPT.
Küsis Anna-Liisa Unt.
