Intervjuu. Ruumilausujad ALPSi maastikuateljeest 〉 Küsis Merle Karro-Kalberg
Uusurbanism ja maastikuurbanism 〉 Hannes Aava
Tühermaade „romantika” 〉 Leonhard Lapin
Tühermaa annab vabaduse 〉Piret Vacht
Taimede punk ja poeesia 〉 Eike Eplik
Intervjuu. Noor süda 〉 Küsis Anna-Liisa Unt
Umbrohi 〉 Sandra Kosorotova
Minu elurikas aed Hiiumaal 〉 Kristiina Hellström
Rohelised väärtused 〉 Anna-Liisa Unt, Indrek Ranniku
Maastikuarhitektuuri CO2 jalajälg 〉 Mirko Traks
Elurikkuse kureerimine Tartu näitel 〉 Karin Bachmann
Maastikuarhitektuur!
Normide, seaduste, direktiivide, määruste ja muude arvuliselt mõõdetavate väärtuste ajastul tundub, et loodus linnas on üks väheseid valdkondi, mille disainimise ja väljanägemise määravad esteetilised tõekspidamised. Igasugune ratsionaalne arutelu lõpeb kohe, kui keegi märgib millegi koledaks või, vastupidi, ilusaks.
Nii mõnigi kord on koledaks peetaval aga märksa rohkem varjundeid kui ilusal. Just nii on see poollooduslike kooslustega linnaruumis. Naat, nõges ja malts määratakse ebameeldivaks ning nende kasust linnale kui elukeskkonnale, kui ökosüsteemile vaadatakse seetõttu täiesti mööda.
Levinud mõttemallide pärituules hoitakse linnaloodust tarbetult ja ebaõiglaselt nuditud olekus. Lihtsustatud kujundusskeemide, hoolduse seisukohast optimaalse liigivaliku ja ulatusliku niitmise-nudimise tagajärjel jääb haljasaladel tugevasti puudu nüüdisaegsele linnamaastikule väärilist looduslikku ja sotsiaalset vaheldusrikkust. Haljasaladel on liiga vähe pärisrohelust ja viibimisvõimalusi.
Rikkuse pärast näibki olevat mõtet olla mures iseäranis linnalooduse puhul. Linnapiiridest väljas on rohelist nagu küll ja küll, ent siingi on kaalukausid paigast. Kui võrrelda ühes mõõtkavas territooriume linnas ja selle ümber, selgub, et just linnas on maastiku mosaiiksust ning seega ruumilist, maastikulist ja liigilist rikkust tihti tunduvalt rohkem. Linnaväline maastik, mis on kultiveeritud tootmiseks ning toidu kasvatamiseks, ladustamiseks ja transpordiks, laiutab ulatuslikel, ainult üheks funktsiooniks vajalikel ja ühe pinnakattega maa-aladel.
Linnadel läheb niisiis isegi hästi: siin on kõik inimeste igapäevases huviorbiidis ning muutuste vajalikkus ja mõju on otsene ja selge. Linnade ees seisavad aga endiselt juba kümnendeid samad keskkonnaprobleemid: saastunud linnaõhk, üleüldine elurikkuse kadu ja ka lihtsalt inimese võõrandumine loodusest.
Disainimises koos loodusega pole midagi uut. Juba 1969. aastal ilmus Šoti maastikuarhitekti Ian McHargi kultusteos „Design with Nature“, milles ta sõnastas ehitatud keskkonna säästliku kujundamise meetodid ning põhjendas, miks on vaja linnakeskkonda disainides paremini tunda loodusprotsesse ja mõista looduse toimimist.
50 aastat hiljem on kõik need mõtted endiselt aktuaalsed, mõned tunduvad isegi radikaalselt uuendusmeelsed. 1970. aastad olid keskkonnahoiu teadlikkuse kasvu kümnend, mil 1960. aastate vaimustus tehnoloogia arengust ja kosmosevallutusest asendus naftakriisi ja keskkonnaprobleemidega.
Ka praegu on kliimamuutused, nendega kohanemine ja säästlikkus iga eluvaldkonna debati osa. Kriitilisust tunnistavad muu hulgas nimetuse all Fridays For Future tegutsevad noored kliimastreikijad, kes on toonud muutuse vajaduse avalikkuse ette eriti teravalt. Probleemide märkamine, tunnistamine ja missioon leida leevendust või lahendusi näitab keskkonnateadlikkust ja kriitikameelt tuleviku suhtes.
Arutluse all on elukeskkonna kujundamine laiemalt, mille osa on ka maastikuarhitektuur. Kuidas aga mõõta maastiku kliimaneutraalsust? Hoonete jaoks on välja töötatud energiamärgised ja meetodid, ent maastikku nii mõõta ei osata ega tahetagi. Tundub, et vaikimisi on justkui kokku lepitud, et maastik on energiasäästlik juba oma olemuselt: puu istutamine on keskkonnale teene ja sellest edasi enamasti ei mõelda.
Suvine Maja uurib ja tutvustab maastikuarhitektuuri. Peamine küsimus, mille selles numbris esitame, on see, kas maastikuarhitektuur on majadevaheline dekoratsioon või saab sellele valdkonnale panna ka suuremaid ülesandeid. Ja kui maastikuarhitektuuris saab näha instrumenti, millega tegeleda kliimamuutustega, kohandada ühiskonda selle mõjuga, taastada elurikkus, siis kas maastikuarhitektuuris säilivad ka kunstiline väljendusviis, loominguline otsing? Küsime, kuidas lahendada meie ees seisvaid suuri ülesandeid ja leevendada kitsaskohti nii, et maastikuarhitektuuri loominguline ambitsioon areneks edasi.
Peatoimetaja Kaja Pae
Külalistoimetajad Anna-Liisa Unt, Merle Karro-Kalberg ja Karin Bachmann
Juuli, 2021
