Hoone kasutusea täitumine ei tähenda, et hoone on end ammendanud, kirjutavad Simo Ilomets ja Anni Martin. Eesti vananeva elamufondi renoveerimises ja ehitusmaterjalide taaskasutamises näevad nad nii tehnilist kui ka loomingulist väljakutset, kus arhitektide osalus on hädavajalik.
Mis on arhitekti töö, mis on selle tulemus? Arhitekti rolli tajutakse tihti enama kui projekteerimislepingu täitmisena: arhitektidelt eeldatakse kaasa löömist ja panustamist ühiskondlikku kultuuri- ja väärtusruumi – midagi, mis on üldiselt lepingutes määratlemata. Mille peale kulub tegelikult arhitekti tööaeg ja kui palju see maksab? Lõpuks jõuab kõik, mida oma keskkonnas korda saadame ka meie toidulauale ja see, mis on meie
toidulaual, mõjutab otseselt meid ümbritsevaid maastikke. Topeltnumbri teises osas keskendumegi osale maailmast, mis meie keredest läbi käib. Vaatleme ruume ja rituaale, mis toidu manustamist saadavad ja materiaalseid planeeringulisi praktikaid, mis toidu lauale toovad. Need paigad ja söömaajad toetuvad aga suuresti hiiglaslikele tööstuslikele süsteemidele, mis oma praegu levinud kujul jätavad meid kestlikkusejärgsel ajastul küll tõenäoliselt nälga. Ent toidul, selle kasvatamisel, valmistamisel ja jagamisel on ka võime olla eelkujundav praktika, st kompida ruumiloogikat ja ühiskondlike võimaluste piire.
Seni on Eestis elamute renoveerimine olnud valdavalt ühe maja põhine, kuid järjest enam levib naabruskonnapõhise renoveerimise idee. Lisaks hoonete tehnilisele moderniseerimisele on naabruskonnapõhise renoveerimise puhul võimalik leida hoonetele ka arhitektuurilahendusi, mis seovad piirkonna tervikuks paremini, kui seda saaks teha iga hoonet eraldi renoveerides. Kui seni on elamute renoveerimist kavandanud pigem insenerid, siis naabruskonnapõhisel renoveerimisel on vaja kaasata ka arhitektid ja maastikuarhitektid, kes saavad anda panuse nii elamu arhitektuursesse kujundamisesse kui ka leida hoonetevahelisele ruumile uut lisandväärtust.
14.-15. juunil 2022 toimunud vanalinna linnafoorum otsis peent tasakaalu võõraste ja kohalike elanike toimetamiste ning väärtusliku vana ja edumeelse uue vahel.
Maja uus number lähtub üleskutsest kehtestada kõiksugu uue ehitamisele moratoorium. „Peatada uue ehitamine, kas või ajutiselt, pakuks kehtivast ruumi loomise korrast ja selle kahtlusi äratavast kasvuimperatiivist teistsugustele võimalustele radikaalse mõtteraami,“ kirjutas Charlotte Malterre-Barthes, kes 2022. aastal toonase Harvardi ülikooli kõrgema disainikooli (GSD) kaasprofessorina moratooriumi mõtte arhitektuurimaailmas jõuliselt välja käis.
Betoon pole mitte ainult füüsiline kehand, materjal või objekt, vaid ka sotsiaalne protsess. Kas ka progress?
Tagavere dolomiidi õhukused plaadid pudenevad Linnahalli seintelt – Eesti arhitektuuri vaieldamatult mütoloogiliselt elukalt. Madli Kaljuste vaatas seina; okasnahkseid, käsi-ja lülijalgseid, luges vee liikumise miljoneid aastaid. Luges linnahallist kirjutatud lõputöid, kunstiprojekte, arvamusartikleid, vestlusringe. Tähemärke. Jõudis küsimusteni – mida omas maailmas püsivana, mida ajutisena tajume? Kuidas tajume end ja omi tegemisi settivas ja muutuvas ajas? Kas settiv sütitaja on üks mõttetu oksüümoron?
Ateljé Ö asub Visby linnas Ojamaal ehk Gotlandil, Rootsi suurimal saarel. "Saare piires moodustunud mikrokliimas, kus on tugev kohalik kogukond ja maine levib kiiresti, on tagasihoidlikkus ja austus üliolulised. /.../ Ajaloolised hooned ja rajatised, tänapäevased mõjutused, saare jõuline loodus ning Läänemeri on meie igapäevaelus pidevalt kohal. Me töötame oma saarel üksteisega tihedalt seotud meistrite kogukonnas, kellega vahetame mõtteid ja kogemusi nii tihti kui võimalik." Kirjutavad Mats Wahlström Walter ja Joel Winsnes.
