Pikki aastaid Narva kuulsusrikka aja- ja arhitektuuriloo tumma tunnistajana keset hruštšovkadega ääristatud tühermaad seisnud Narva raekoda on taas ellu ärkamas, kirjutab Madis Tuuder.
Kaua paremat saatust oodanud linna üks sümbolhoonetest on läbinud põhjaliku uuenduskuuri ja loodetavasti saab linna esindushoonena tagasi osaliseltki oma algse funktsiooni ja muu sisu, mis aitab hoonet elus ja käigus hoida. Koos hoone rekonstrueerimisega sai uue ilme ka selle ajalooline Raekoja plats.
Arhitekti vastutust maavaradega ümber käimisel ei tasu alahinnata, sest ehitus on otseselt seotud maa seest võetud ainese ümberkehastamisega arhitekti joonestatud projekti järgi. Roland Reemaa kirjutab piiratud ressursside vaatepunktist arhitektuuri eesseisvatest ülesannetest, mis on otseselt seotud toorainete päritoluga. Seniks, kuni ruumiloome ei võta tõsiselt materjalide päritolu ja sotsiaalset hinda, kavandame me jätkuvalt kaevandusi, mille olemasolust me ei pruugi isegi teadlikud olla või mille ees me silma kinni pigistame.
Johan Tali on Eesti arhitektide liidu välja antava noore arhitekti preemia 2021. aasta laureaat. Preemia pälvis ta mitmekülgse tegevuse eest arhitekti, kuraatori, õppejõu ja arhitektuuriga seotud teemade populariseerijana. Tali kaasasutatud arhitektuuribüroo Molumba töid iseloomustab püüdlus tervikliku ja loominguliselt lahendatud ruumikäsitluse poole, erilist tähelepanu pööratakse hooneid ümbritsevale avalikule ruumile.
Tugeva iseloomuga maja on kerge vihata. Või siis armastada. Näiteks Tallinna linnahalli puhul on vähe neid, kes selle hoone suhtes ükskõikseks jäävad. Paljude jaoks on linnahall geniaalne tehismaastik ja linnalava, teiste jaoks, nagu oli ka 2007. aastal lammutatud Sakala keskus, Nõukogude okupatsiooni jäänuk, mis vabasse Eestisse ei sobi. On veel palju teisigi vähem või rohkem tuntud Nõukogude perioodi hooneid, mis on arhitektuurilt ambitsioonikad, kuid paljude jaoks kas esteetilistel või ideoloogilistel põhjustel vastuvõetamatud.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Kuidas saab ruumiline pärand panustada rohepöördesse ja kas rohepööre panustab mingil moel ka kultuuripärandisse, täpsemalt ehitatud pärandisse?
Türi põhikool on õnnestunud näide kaasaegsest koolist, mis kummutab ruumikorralduslikke eelarvamusi, julgustab kasutajaid muudatusi tegema ja pakub ruumilahendusi nii sotsialiseerumiseks kui ka eemale tõmbumiseks.
Oleme pälvinud tööandja enneolematu usalduse. Töö on ühtäkki muutunud hajusaks, toimudes asünkroonselt eri kohtades ja aegadel. Selles osas, kuidas ettevõtetes tööd organiseerida ja inimesi inspireerida, on tajuda sügavamat läbimõtlemist. See on muutnud arusaama – sisu ja käitumine on hakanud mõjutama keskkonda, kandvat ideed ja alles seeläbi suunama esteetilisi ruumiotsuseid.
Pärast Rotermanni ja Telliskivi pika vinnaga sündinud ning teatavate mööndustega edulugusid pöördusid ruumiteemadest huvituvate, aga ka lihtsalt head ruumi ihalevate linlaste ootust täis pilgud Noblessneri poole, mis oli määratud saama üheks teetähiseks Tallinna vaevarikkal teel merele avanemisel. Kuigi mitte kaugeltki valmis, saab vilka elu- ja kultuuritegevusega kvartali kohta teha siiski juba vahekokkuvõtteid. Sealjuures võib täheldada teatavate ruumilis-sotsiaalsete arengumustrite süvenemist Eesti kinnisvaramaastikul.
Karen Jagodin vestles kahe arhitekt-sisearhitekt tandemiga, kelle jaoks on ühiste objektide tegemine saanud eelistatud loominguvormiks: Kalle Vellevoog ja Tiiu Truus ning Mihkel Tüür, Ott Kadarik ja Kadri Tamme.
