Joel Kopli, Koit Ojaliiv ja Juhan Rohtla on pärast Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala lõpetamist 2008. aastal töötanud praktiseerivate arhitektidena. Alates 2014. aastast on nad EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala kursuseprojekti juhendajad. Nende 2011. aastal asutatud büroos KUU arhitektid on tegevad ka Johannes Aasmäe, Eik Hermann, Liis Juuse, Kristo Põlluaas, Kristjan Reidi.
Küsis Eik Hermann.
Miks ei võiks meil selle asemel, et elame üheainsas paigas, üritades oma elu sinna koondada, olla üle Pariisi laiali puistatuna viis või kuus tuba? Ma läheksin magama Denfert’is, kirjutaksin Voltaire’i väljakul, kuulaksin muusikat Clichy väljakul, armatseksin Poterne de Peupliers’s, einestaksin Tombe–Issore’i tänaval, loeksin Monceau’ pargi lähistel jne.
Kaija-Luisa Kurik annab ülevaate muinsuskaitseameti ning Norra kultuuripärandiameti 30-kuulise partnerprojekti „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine kultuuripärandi kaudu“ tulemustest ning püüab lahti mõtestada pärandihoiu valdkonna, urbanistika ja kestliku arengu järjest tihedamaid seoseid.
Johan Tali on Eesti arhitektide liidu välja antava noore arhitekti preemia 2021. aasta laureaat. Preemia pälvis ta mitmekülgse tegevuse eest arhitekti, kuraatori, õppejõu ja arhitektuuriga seotud teemade populariseerijana. Tali kaasasutatud arhitektuuribüroo Molumba töid iseloomustab püüdlus tervikliku ja loominguliselt lahendatud ruumikäsitluse poole, erilist tähelepanu pööratakse hooneid ümbritsevale avalikule ruumile.
Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
Kuidas aitab ruumiline pärand tulla toime nüüdisaegsete väljakutsetega? Keskkond, kus on säilinud mitmest ajastust pärit arhitektuuri ja muid elemente, on inimese jaoks hubasem kui ühekorraga ehitatud keskkond.
Risoopia on keskkond, mis võimaldab tajude stimuleerimise läbi piiride kaotamist enese ja muu vahel, enesevaatlust ja erinevate koosolemise viiside katsetamist.
Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.
Andres Sevtsuk ja Maroš Krivý jagavad oma tähelepanekuid Eesti arhitektuuri praegusest seisust ja väljavaadetest.
