Lihula on väikelinn, kus iga uus ettevõte võib linna fookuspunkti nihutada. EV 100 avaliku ruumi programmi võistlus keskendus linna ajaloolisele teljele ja peatänavale – Tallinna maanteele. Võistlustöö „Hõbelauk“ mitmekesistab tänavaruumi ja tõstab esile salapäraseid kohalikke ruumipotentsiaale.
Bastionaalvöönd peaks olema park, mille kasutust aktiveerib hoone. Kaarli pst ja Toompea tn nurk jääb väljapoole vallikraavi kontuuri ning sinna hoone kavandamine ei pisenda tingimata bastioniehitiste mõju.
„Heliorg“ uurib Tallinna vanalinna ümbritseva bastionaalvööndi taaselustamise võimalusi.
Teos on reaktsioon Los Angelese kesklinna kõrghoonete isiklikule ja hirmutavale kogemusele. 2010. aastal LA-s elades ja õppides kujutasin ette düstoopilist degenereeruvat linna, mida iseloomustab nõrgemaid väljatõrjuv monofunktsionaalsus, kõrgemad ja veel tihedamalt paigutatud ärihooned ning tänavaruumi pimedusse vajumine.
Hübriidhoone ühendab raamatukogu ja botaanikaaia ruumiliseks tervikuks, disaini ja kõrgtehnoloogia sümbioosiks. Projekt asub Viinis Burggartenis, Habsburgide keisriperekonna ajaloolises kuninglikus privaataias Austria rahvusraamatukogu ja Palmenhausi vahel.
Tööde eesmärk on kooskõla ja universaalne ilu. Pean oluliseks miljööd ja teatud atmosfääri, mis seda endas kannab. Mõnikord annan seda edasi üksiku joone või geomeetrilise detailiga, mis võivad areneda sügavaks ruumiliseks žestiks.
Globaalses mastaabis on mitmeid küsimusi, mis ähvardavad revolutsioonifaasi jõuda: tehnoloogiline murrang, rohepööre, muutused ühiskonnas. Kõige õhus oleva taustal ei tohiks arhitektid unustada oma tunnetust ärksana hoida ning uue ja parema maailma järele küsida. Kuidas sillutada teed parema homse poole?
Eesti Kunstiakadeemia varjualuse ja metsaonni loomise õppeülesanded süüvivad arhitektuuri võimalustesse ja uurivad, millist kogemust arhitektuur suudab pakkuda.
Töö uurib arhitekti rolli muutuvates keskkonnatingimustes. Arktika piirkond seisab silmitsi dramaatiliste sotsiaalsete, majanduslike ja keskkondlike muutustega. Järjest suurenev surve Arktika loodusressurssidele ning Põhja-Jäämere laevatamine seab kõrgendatud nõudmised muidu väga hõredalt asustatud piirkonnale. Selleks, et tagada pääste- ja otsingutööde võimekus ja looduskaitse, on vajalik uus infrastruktuur.
Mis oleks üks arhitektuuriajakiri ilma fotodeta, mis arhitektuurset ruumi kirjeldavad? Kas foto võib olla kõnekam ja mitmekihilisem, kui arhitektuur ise? Et mõista reaalse ruumi ja seda kirjeldava foto erisusi ja foto rolli, küsisin arhitektuurifotograaf Tõnu Tunneli, arhitekt Ott Kadariku, arhitekt-fotograaf-kunstnik Paco Ulmani ja kunstnik Paul Kuimeti käest, mis on pildil oluline.
