„Heliorg“ uurib Tallinna vanalinna ümbritseva bastionaalvööndi taaselustamise võimalusi.
Teos on reaktsioon Los Angelese kesklinna kõrghoonete isiklikule ja hirmutavale kogemusele. 2010. aastal LA-s elades ja õppides kujutasin ette düstoopilist degenereeruvat linna, mida iseloomustab nõrgemaid väljatõrjuv monofunktsionaalsus, kõrgemad ja veel tihedamalt paigutatud ärihooned ning tänavaruumi pimedusse vajumine.
Töö uurib arhitekti rolli muutuvates keskkonnatingimustes. Arktika piirkond seisab silmitsi dramaatiliste sotsiaalsete, majanduslike ja keskkondlike muutustega. Järjest suurenev surve Arktika loodusressurssidele ning Põhja-Jäämere laevatamine seab kõrgendatud nõudmised muidu väga hõredalt asustatud piirkonnale. Selleks, et tagada pääste- ja otsingutööde võimekus ja looduskaitse, on vajalik uus infrastruktuur.
Hübriidhoone ühendab raamatukogu ja botaanikaaia ruumiliseks tervikuks, disaini ja kõrgtehnoloogia sümbioosiks. Projekt asub Viinis Burggartenis, Habsburgide keisriperekonna ajaloolises kuninglikus privaataias Austria rahvusraamatukogu ja Palmenhausi vahel.
Tööde eesmärk on kooskõla ja universaalne ilu. Pean oluliseks miljööd ja teatud atmosfääri, mis seda endas kannab. Mõnikord annan seda edasi üksiku joone või geomeetrilise detailiga, mis võivad areneda sügavaks ruumiliseks žestiks.
Globaalses mastaabis on mitmeid küsimusi, mis ähvardavad revolutsioonifaasi jõuda: tehnoloogiline murrang, rohepööre, muutused ühiskonnas. Kõige õhus oleva taustal ei tohiks arhitektid unustada oma tunnetust ärksana hoida ning uue ja parema maailma järele küsida. Kuidas sillutada teed parema homse poole?
Purtsel ja Palamusel on viimasel ajal ehitatud mitu avaliku otstarbega hoonet, mis moodustavad funktsionaalselt toimivaid miniatuurseid kooslusi ja mõjuvad pisikese mõõdu tõttu inimlike ja parajatena.
Ehituskunst on valdkond, mis toimib igikestvas mõõdetava ja mõõtmatu pingeväljas, kus ratsionaalne ja põhjendatav materialiseerub kokkupuutes arhitekti omailmas tehtud kunstiliste otsustega, mille tegelik sisemine tekkemehhanism võib tihti osutuda sõnastamatuks ja käest libisevaks. Järgnev on katse avada mõõtmatu tahke ja heita nii valgust arhitekti loomeprotsessi varju jäävale.
Urmo Metsa raamatut „Võimalikud majad“ võib lugeda kahel viisil: kontseptuaalsel ja realistlikul. Realistlik lugemisviis on vastand kontseptuaalsele lugemisviisile selles mõttes, et eesmärgiks pole mitte vastu võtta konkreetne idee, vaid – vastupidi – leida end läbi teksti kujutletavast keskkonnast, kus mistahes reegli- ja harjumuspärased protsessid ei toimi.
Bastionaalvöönd peaks olema park, mille kasutust aktiveerib hoone. Kaarli pst ja Toompea tn nurk jääb väljapoole vallikraavi kontuuri ning sinna hoone kavandamine ei pisenda tingimata bastioniehitiste mõju.
