Mõjusa vormikeelega lummuslik väljak köidab tähelepanu, haarab mängu ja uurib kasutaja valmisolekut ruumiloomes osaleda. Võru keskväljaku lahendus erineb teistest EV100 „Hea avaliku ruumi“ programmi väljakutest mustvalge värvigamma ja jõulise geomeetria poolest. Võrudele, kaartele ja ratastele on üles ehitatud kogu linnaliste elementide süsteem.
Rapla keskväljaku projekti teeb huvitavaks suurejooneline võte – mida võib kergesti pidada ka ebamoodsaks – rõhutada joontevälja geomeetriat mänguliste pinnamoonutustega. Keskväljaku linlik ambitsioon tuleb teiste EV100 projektide hulgast ehk kõige paremini esile, luues range geomeetria, mis aitab korrastada ka tulevikuarendusi.
Saksamaa pealinn on reeglite rägastik, kus vohab umbrohi ja kujutlusvõime. Kuigi üldiselt võib igat sorti mitmekesisus jätta Berliinist mulje kui tolerantsuse pealinnast, toimub seal ka üht-teist vastuolulist.
Looduse kord on keeruline, huvitav ja ilus. Inimkonna arusaam korrast ja ilust kipub aga olema pigem primitiivne, mistõttu tasakaalukus, mis võiks me tegevusi suunata, on üha enam kadumas. Haljasruum on mõeldud kasutamiseks, kuid tegelikkuses on haljasalad madalaks niidetud muru, millel inimesed kunagi ei käi ning mille oleme teiste organismide elutegevuseks sobimatuks lihtsustanud.
„Hea avaliku ruumi“ võistlused on ajaloos pretsedenditu väärtusega – nii süsteemselt ei ole majadevahelise ruumi kvaliteedi parandamisele veel lähenetud. Esimesed väljakud nende 15 hulgast on realiseeritud ja kasutamiseks valmis. Kuidas välja pakutud uuendused konkursitööst projektiks ning paberilt ruumi jõuavad?
Olümpimängude ajal ehitati Barcelonasse operatsioonisüsteem – sidus ja korrastatud kümnest rannast avaliku ruumi ahel –, mille lõigud kohanevad ajaga, lasevad end ümber mõelda ning millel elu saab isetoimeliselt vohada.
Liikumisaktiivsus ei piirdu vaid spordiga. Liikumist saab ja peabki nägema palju laiema mõistena. Avaliku ruumi võrgustik saab pakkuda igapäevast liikumisrõõmu märksa rohkematele kasutajatele, kui suudavad üksikute fragmentidena paiknevad sihtotstarbelised mängu- ja palliplatsid.
Katusemaastik Stockholmis on näide niisuguse loodusliku biotoobi loomisest avalikus linnaruumis, mida inimesed saaksid kasutada aastaringselt. Maastikukujundus algas põhjaliku analüüsiga, millega käsitlesime Stockholmi siluetti kõigi tema maamärkide ja pinnavormidega. Nii mõistsime antud konteksti ulatuslikumas mastaabis ning teadvustasime ruumilisust mõjutavaid varjatumaid tegureid. Kõik algab maastiku lugemisest.
Haljastusele, loodusele on tihtipeale ette heidetud tema nõrkust väljendada mingit kindlat ajastut või stiili. Küll aga sobib maastik ja loodus suurepäraselt rõhutama ajatust. See oligi ERM-i välialadel üks põhilisi kontseptuaalseid aluseid. Hoone, mis majutab endas nii palju esemelist kultuuri mitmest sajandist ning väljendab ise jõuliselt kaasaegset arhitektuuri, on asetatud maastikku, mille lõputud kesaväljad ja võsastikud võiks ühtaegu olla pärit nii tänapäevast kui ka kahesaja aasta tagant.
Küsis: Katrin Koov Kuidas te projektiga liitusite? Karin: Tutvusin DGT-ga oma magistritöö kirjutamise ajal, mis langes kokku arhitektuurivõistluse perioodiga. Kuna töö käsitles Raadit, tundus igati loogiline teha võitnud arhitektidega intervjuu. Vahetult pärast võitu olid asjalood veel segased ja puudus täpsem pilt, kuidas protsess edasi läheb. Seega oli palju stiihiat – näiteks käisin mõnel koosolekul tõlgiks kaasas ja püüdsime ühiselt aru saada, mis on järgmised
