Merle Karro-Kalberg: euroarhitektuur

Euroopa Liidu (EL) toetused on viimasel kümnendil Eesti linnade, asulate ja maastike ilmet väga tugevasti mõjutanud. Palju on ära tehtud, kuid küsima peaks, mida ja kuidas tehtud on. Eurotoetuste eelmise perioodi alguses innustati omavalitsusi toetuste küsimisel olema ise aktiivsed. Levis lausa mentaliteet: kui raha antakse, siis tuleb see vastu võtta ja ära kulutada. EL-i fondide raha eest ehitamise nõrgad kohad – ebamõistlik tähtaeg, piiratud

Tõnis Arjus: Tartu nõudlikkuse kasv

MÕTTEMUUTUS Selle mõttekäigu algusaeg jääb aastasse 2012, aega, kui ühiskond oli jõudnud majandussurutise järgsesse situatsiooni – majandus oli küll taastunud, ent mõttelaad endine, tõrjudes kõike, mis näis liiast, taludes vaid hädapärast. Eelarve joone taha jäid projektid, mis ei käsitlenud asfaldiauke, lagunevaid koole ja lasteaedu. Ka lisandväärtust pakkuvad projekti osad jäid eelarvest välja.  Sellisel hetkel polnud lihtne seada eesmärgiks parendada avalikku ruumi  ja muuta tänavaruum

Foto Üllar Märtson

Jarno Laur: tänavaruumi väljakutsed

Nõukaajal oli ütlus, mille kohaselt seal, kus algas raudtee, lõppes mõistus. Vaadates taristuprojektide kujunemist ja nende erilist soodumust kapselduda torustike ja juhtmete detailirägastikku, enne kui on lahendatud palju olulisemad küsimused, tuleb seda ütlust täna parafraseerida. Kus algab taristu projekteerimine, seal lõpeb arhitektuur.

Pille Metspalu: haldusreformijärgne üldplaneerimine

Juhtivplaneerija on eelkõige nõunik, kes aitab omapoolse oskusteabega kohalikku volikogu kõigis ruumi puudutavates otsustes. Teistel vastutavatel ametnikel on kohustus juhtivplaneerija võimalikult vara valdkondlike otsuste ettevalmistamisse kaasata.