RUUMILOOME
Ilmetu, riskikartlik ja kasina kohatundega mulje ei tulene mitte rattateede ja autovabade väljakute puudusest, vaid sellest, et suuremad küsimused selle kohta, mida luuakse ja kes kui palju saab, on juba ette ära otsustatud.
Koostatavas Põhja-Tallinna linnaosa üldplaneeringus on võetud suund vähendada tööstuse osakaalu, suurendada avatust merele, arendada liikuvuskeskkonda ühistranspordi- ja rattaliikluspõhiselt ning tugevdada linnaosa sini-rohevõrgustikku.
Vee läheduses elamine on inimese tervisele hea: see alandab enneaegse surma riski, rasvumist ning parandab inimeste vaimset ja füüsilist tervist. Linnas on vesi tihti nii lähedal, samas nii kaugel. Kas teadsite, et Birminghamis on rohkem kanaleid kui Veneetsias, ent inimesed on halva linnaruumi tõttu veest eemaldatud? Tallinnal on pikk rannajoon, meri on justkui lähedal, kuid (kesk)linnas väga vähe kohti, kust üldse mereni pääseb.
Uurime, kuidas saavad arhitektuurse mõtte arengusse panustada Euroopa Liit, kohalik omavalitsus ja arhitektuuribüroo.
Millised jõujooned suunavad nüüdisajal uue linnapiirkonna loomist? Mis linnaehituslike küsimustega saame hakkama ning mis küsimustele ja kuidas alles otsime vastuseid? Indrek Allmann tutvustab, kuidas jõuda kliimaneutraalse Paljassaareni?
Tugeva iseloomuga maja on kerge vihata. Või siis armastada. Näiteks Tallinna linnahalli puhul on vähe neid, kes selle hoone suhtes ükskõikseks jäävad. Paljude jaoks on linnahall geniaalne tehismaastik ja linnalava, teiste jaoks, nagu oli ka 2007. aastal lammutatud Sakala keskus, Nõukogude okupatsiooni jäänuk, mis vabasse Eestisse ei sobi. On veel palju teisigi vähem või rohkem tuntud Nõukogude perioodi hooneid, mis on arhitektuurilt ambitsioonikad, kuid paljude jaoks kas esteetilistel või ideoloogilistel põhjustel vastuvõetamatud.
Kuidas saab ruumiline pärand panustada rohepöördesse ja kas rohepööre panustab mingil moel ka kultuuripärandisse, täpsemalt ehitatud pärandisse?
Viimastel aastatel on Eestis praktilistel põhjustel ehitatud ootamatu funktsioonide kooslusega avalikke hooneid ja tulekul on rida riigimaju, mis hakkavad väiksemates asulates koondama kaleidoskoopilist valimit ametkondi. Kuidas need avalikud hooned nüüdisaega iseloomustavad ja kuidas nad võiksid seda teha?
Kooliruumide kavandamine on kolme aastakümnega muutunud marginaalsest teemast üheks arhitektuurivälja põhifookuseks, mida toetavad nii teadlaste uuringud kui ka pidev arendustöö. Õppimise ruumid on omandanud uue tähenduse ja näo.
Oleks öelda liiga palju, et kirjeldan muutusi, mis on toimunud uute korterelamute rajamise juures viimase 30 aasta jooksul – see ambitsioon on selgelt liiga kõrge. Muutused toimuvad kogu aeg, nende kirjeldamine eeldab, et nad on registreeritud, süstematiseeritud ja üldistuseks liigendatud. Midagi sellist ma pole teinud. Olen olnud viimased kolmkümmend aastat arhitekt, selle aja jooksul projekteerinud – nüüd katsun tähendusrikkamad aspektid enesest välja kammida.
