RUUMILOOME
Millised jõujooned suunavad nüüdisajal uue linnapiirkonna loomist? Mis linnaehituslike küsimustega saame hakkama ning mis küsimustele ja kuidas alles otsime vastuseid? Indrek Allmann tutvustab, kuidas jõuda kliimaneutraalse Paljassaareni?
Tugeva iseloomuga maja on kerge vihata. Või siis armastada. Näiteks Tallinna linnahalli puhul on vähe neid, kes selle hoone suhtes ükskõikseks jäävad. Paljude jaoks on linnahall geniaalne tehismaastik ja linnalava, teiste jaoks, nagu oli ka 2007. aastal lammutatud Sakala keskus, Nõukogude okupatsiooni jäänuk, mis vabasse Eestisse ei sobi. On veel palju teisigi vähem või rohkem tuntud Nõukogude perioodi hooneid, mis on arhitektuurilt ambitsioonikad, kuid paljude jaoks kas esteetilistel või ideoloogilistel põhjustel vastuvõetamatud.
Kuidas saab ruumiline pärand panustada rohepöördesse ja kas rohepööre panustab mingil moel ka kultuuripärandisse, täpsemalt ehitatud pärandisse?
Viimastel aastatel on Eestis praktilistel põhjustel ehitatud ootamatu funktsioonide kooslusega avalikke hooneid ja tulekul on rida riigimaju, mis hakkavad väiksemates asulates koondama kaleidoskoopilist valimit ametkondi. Kuidas need avalikud hooned nüüdisaega iseloomustavad ja kuidas nad võiksid seda teha?
Kooliruumide kavandamine on kolme aastakümnega muutunud marginaalsest teemast üheks arhitektuurivälja põhifookuseks, mida toetavad nii teadlaste uuringud kui ka pidev arendustöö. Õppimise ruumid on omandanud uue tähenduse ja näo.
Oleks öelda liiga palju, et kirjeldan muutusi, mis on toimunud uute korterelamute rajamise juures viimase 30 aasta jooksul – see ambitsioon on selgelt liiga kõrge. Muutused toimuvad kogu aeg, nende kirjeldamine eeldab, et nad on registreeritud, süstematiseeritud ja üldistuseks liigendatud. Midagi sellist ma pole teinud. Olen olnud viimased kolmkümmend aastat arhitekt, selle aja jooksul projekteerinud – nüüd katsun tähendusrikkamad aspektid enesest välja kammida.
Pärast Rotermanni ja Telliskivi pika vinnaga sündinud ning teatavate mööndustega edulugusid pöördusid ruumiteemadest huvituvate, aga ka lihtsalt head ruumi ihalevate linlaste ootust täis pilgud Noblessneri poole, mis oli määratud saama üheks teetähiseks Tallinna vaevarikkal teel merele avanemisel. Kuigi mitte kaugeltki valmis, saab vilka elu- ja kultuuritegevusega kvartali kohta teha siiski juba vahekokkuvõtteid. Sealjuures võib täheldada teatavate ruumilis-sotsiaalsete arengumustrite süvenemist Eesti kinnisvaramaastikul.
viimastel aastatel tunda riigi kui tellija suuremat huvi ja ootust sisearhitektuuri lahenduste kui kontseptuaalse terviku suhtes.
Et arutleda, kuhu oleme jõudnud ja kuhu edasi minna, said ühise laua taga kokku Riigi Kinnisvara (RKAS) arhitekt ja endine arhitektide liidu aseesimees Kalle Komissarov ja ruumilahenduste projektijuht Kristiina Vasar ning sisearhitektide liidu juhatuse esimees Pille Lausmäe-Lõoke.
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.
