PERSOON
Ralf Lõoke: ruumikvaliteedist, mida Excel küsida ei oska 〉 Küsis Ingrid Ruudi
MIS ON ÕHUS?
Mitte-esteetika ja kõrg-esteetika kohtumine 〉 Kaja Pae
Nüüdisaegse arhitektuuri pragmaatika ja poeesia 〉 Küsis Ülar Mark
Mis on õhus? 〉Kaja Pae, Roland Reemaa, Urmo Mets, Juhan Kangilaski, Andra Aaloe, Keiti Kljavin
Ideed ja isiksused Saue vallamaja näitel 〉Laura Linsi
Loova ruumi võimalikkuse linnutee 〉 Madli Maruste
Pärnu Raja lasteaed. Fotoessee 〉 Paco Ulman
Sein on peegel 〉 Helmi Marie Langsepp
Pikas perspektiivis oleme nagunii surnud 〉Leonard Ma
Mis on õhus?
Oleme elanud pandeemiaaegses maailmas, kus 2021. aasta kevade muutuste tuuled on pikisilmi oodatud ja küsimus „Mis on õhus?“ on omandanud sügavama tähenduse. Kevadine Maja teeb Eestile peaaegu tiiru peale: vaatleme hooneid Tartus, Narvas, Sauel, Pärnus ja lõpetame Eestimaa südame lähedal Põltsamaal Kamari järvel. Mitme hoone puhul eelnes valmisehitatud projektidele teisigi kavandeid ning parima projektini jõuti alles paljude aastate pärast. Hoolimata pikast protsessist (või just tänu sellele?) toovad need hooned ilmekalt välja midagi nüüdisaega iseloomustavat, ruumistavad midagi olulist õhusolevast.
Kultuurkapitali aastapreemia pälvinud Eesti suurimat avalikku puithoonet, Sisekaitseakadeemia Narva õppekeskust kasutab kolm organisatsiooni ja seal leiavad koha nii jõustruktuurid kui ka avalikuks kasutamiseks orienteeritud ruumid. Esmapilgul vastukäivategi funktsioonide kõrvuti seadmine iseloomustab ratsionaalsust, täpsust ja Eesti väiksusest lähtuvat regionaalpoliitikat. Samal ajal realiseerub õppekeskuse näol kõige loomulikumal viisil Rem Koolhaasi Manhattani pisut enam kui sajanditagusele ehitusbuumile tagantjärele kirjutatud manifest ülekülluse kultuurist, kus funktsioonide kireva spektri kokkupaigutamisel sündiv artikuleeritud tulemus on üks arhitektuuri kandvatest nootidest. Õppekeskusel on tõepoolest läinud korda keeruline olukord lahendada nietzscheliku amor fati’ga, kus kõik proovikivid arhitektuuri puutuvatest küsimustest alates keskkonnasäästust ja ehitustehnoloogiast kuni linnaruumi meeldivamaks muutmiseni on ühendatud nii, et tulemus tundub parim võimalik kombinatsioon, mis on võtnud rõõmuga mängu nii Narvast eestleitud hea kui ka halva.
Saue vallamaja eksperimenteerib mitmel rindel. Puidust hoone üllatav ilme kasvab üsna loomulikul viisil välja ristkihtpuidu omadustest ja materjali kasutamise veenvast loogikast – juba niisuguse materjalivaldamise eest vääris hoone tunnustust aasta puitehitisena. Ühtlasi teeb see hoone palju ära oma keskkonna heaks, vallandades värskeid impulsse, millest lähtuda sündiva Saue linnakeskuse kujundamisel. Väga ilusa materjalikäsitlusega on ka Kamari veelauapargi hoone, mida autorid nimetavad „peaaegu tavaliseks majaks“. Materjalide puhas, kogema kutsuv mõju rõhutab ümbritsevaid arhetüüpseid elemente vett ja maad ning pakub külalisele eheda ja tunnetusliku keskkonnakogemuse.
Pärnu Raja lasteaed tõstatab küsimuse loovuse ja ruumi seostest. Ehkki haridusuuendajad on liialdamata aastasadu rääkinud mitmekesise ja muudetava ruumi kasust lapse loovusele, võib küsida, miks me ikka veel seal ei ole. Ruumi tõenduspõhise mõju kasutamine on midagi, mida ei saa arhitektid teiste poolte toeta läbi viia. Õnneks tõstatuvad need küsimused ühiskonnas aina rohkem, olgu või selle kinnituseks hiljutine noorte- ja andepoliitika osakonna loomine haridusministeeriumisse.
Kui oleme põhjendanud materjalide valiku ja muud hoone komponendid, rääkinud asukohast linnaruumis, sotsiaalsetest hüvedest, keskkonnasäästu küsimustest, kõigest mõõdetavast, kas siis on veel midagi, millest arhitektuuris rääkida? Esteetilistest teemadest kõnelemist on peetud pinnapealseks, pakiliste globaalsete küsimuste tähe all kulgenud aastasaja jooksul teisejärguliseks; aga ikkagi on midagi otsustavat, mis eristab ruumikunsti ehitisest. Võib-olla vajab arhitektuuri esteetilistest küsimustest kõnelemine nüüdisaegse keerustunud ja globaalse maailma kontekstis samavõrra sõnavarauuendust, kui seda on vaja olgu või näiteks kahaneva rahvaarvu kontekstis erinevate asustustüüpide mõtestamisel. Nii kaua, kui arhitektuursel mõttel on tugev selgroog, tundub ka selle esteetika olevat jõuline, omanäoline. Ja võib-olla on see jõulise visuaalse väljenduse võimalikkus arhitektuuri viimane pelgupaik? Tutvustame Eesti viimaste aastate üht edukamat arhitekti, Salto arhitektuuribüroo üht asutajat Ralf Lõokest ja Salto hiljuti valminud lodjakoda Tartus. Lõokese tööd on muutunud aastatega lihtsamaks, aga on kasvatanud heale arhitektuurile omast lisandväärtust kõnetada abstraktsetel teemadel. Neis töödes on oskus avaldada kõige suuremat sisemist poolehoidu arhitektuurile, olles justkui ootuspärase opositsioonis, avaldades vastupanu ortodokssele.
Lõpetuseks heidame pilgu Eesti Kunstiakadeemia kolm aastat väldanud mahukale Tallinna uurimusele „Lõpetamata linn“, mis visandab planeerimismaailma jõujooni, ja küsime, millised mängijad peaksid tänapäeva linnaruumis õigupoolest käigu sooritama ja kuidas planeerida seda, mis on õhus, mis alles otsib ruumilist väljendust.
Peatoimetaja Kaja Pae
Mai, 2021
