Tuginedes oma 2021. aastal EKAs kaitstud magistritööle „30 aastat pausi. Uurides mittetegemist“, küsib Ulla Alla: „Kas juba on piisavalt?“ Kui uus pole enam võimalik, siis ei jää üle muud kui kasutada olemasolevat.
Veneetsia XVII arhitektuuribiennaali peakuraatori Hashim Sarkise töö paistab silma süsteemsuse ja visa valdkondade vaheliste sildade loomisega. Preemia pälvinud projektides on füüsilise ehitamise kõrval samavõrra oluline sotsiaalse võrgustiku loomine.
Kuidas aitab ruumiline pärand tulla toime nüüdisaegsete väljakutsetega? Keskkond, kus on säilinud mitmest ajastust pärit arhitektuuri ja muid elemente, on inimese jaoks hubasem kui ühekorraga ehitatud keskkond.
Viimastel aastatel on Eestis praktilistel põhjustel ehitatud ootamatu funktsioonide kooslusega avalikke hooneid ja tulekul on rida riigimaju, mis hakkavad väiksemates asulates koondama kaleidoskoopilist valimit ametkondi. Kuidas need avalikud hooned nüüdisaega iseloomustavad ja kuidas nad võiksid seda teha?
Kooliruumide kavandamine on kolme aastakümnega muutunud marginaalsest teemast üheks arhitektuurivälja põhifookuseks, mida toetavad nii teadlaste uuringud kui ka pidev arendustöö. Õppimise ruumid on omandanud uue tähenduse ja näo.
Vestlus Suzie Attiwilli, Graemer Brookeri ja Pavle Stamenoviciga sisearhitekti rollist, eriala väljakutsetest ja milline haridus aitab neile väljakutsetele vastata.
Vestlus Hannes Praksi, Tüüne-Kristin Vaikla ja Ville Lausmäega sisearhitekti rollist, eriala väljakutsetest ja milline haridus aitab neile väljakutsetele vastata.
Urmo Vaikla on sisearhitekt ja 2017. aastast IFI ehk Rahvusvahelise Sisearhitektide Föderatsiooni juhatuse liige. Vahetasime temaga mõtteid sisearhitektuuri seisust ja väljakutsetest nüüdisaegses maailmas.
Lodjakoja hooned ei taha märkamatuks taanduda ega süütult sillerdades silma paitada, nende agenda on märksa laiem: seista loominguliste väärtuste eest ka pärast praktiliste küsimuste rägastikule vastamist.
