Arhitektuur: Arhitektuuribüroo Studio Paralleel (Jaak Huimerind, Kadri Viltrop). Sisearhitektuur: Pink (Tarmo Piirmets, Inna Fleišer).
Viimase kahe aasta EKA sisearhitektuuri magistritöid iseloomustab ühelt poolt oskus tõstatada globaalseid ja tõsiseid probleeme, teisalt poleemiline otsingulisus, küsimus, kuidas saaks sisearhitektuur aidata neid probleeme lahendada.
Maja sajanda juubeli puhul. Mida leidub arhitektuuriajakirjanduses sellist, mida teistes kultuuriväljaannetes ei leidu?
Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks.
Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Siin me seisame, planeeringu järgi „lihtsa ja asjaliku“ tehasehoone ees ja ajame projekteerijaga juttu: „Rapsikuivati ja -hoidlate juures pole arhitektil eriti midagi teha. Insenerid teevad põhiskeemid valmis, arhitektil on vaja mõelda majale vaid seinad ümber. Kogu kompleksi on põhimõtteliselt võimalik juhtida ka mobiiltelefonist.“
Kuidas me siia jõudsime?
Käesoleva projekti arhitektuurseks kirjelduseks on kõige mõttekam vaadelda asutust kui materjalide voo, akumulatsiooni ja taaskasutusena. Säärane hajutatud või isegi autorluseta ning eelkõige materiaalne vaatepunkt pakub mõtteainet hoopis ruumilise esteetika üle, mis nähtavalt ja kogetavalt pakub meeleliselt ja kehaliselt vabastavat meeleolu.
Saared on müstilisi lugusid ikka inspireerinud. Kas saame rääkida ka omanäolisest saare-arhitektuurist ja saare-ruumist?