Nüüd, mil lihvimata teemantist on saanud pilkupüüdev (arhitektuuriline) kalliskivi, on aeg uurida, millise peentöötluse abil tulemus saavutati. Projekti üle arutades lähtume kolmest üldisest märksõnast: sõnavara ehk hoone põhiterminite määratlemine, linlikkus ehk hoone kontekst väikeses ja suures plaanis ning sisemus – interjöörist majasiseste suheteni.
Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.
Andres Sevtsuk ja Maroš Krivý jagavad oma tähelepanekuid Eesti arhitektuuri praegusest seisust ja väljavaadetest.
Järgnev on katse mõelda Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurist kui protsessist. Artiklis on tähelepanu koondatud mitte niivõrd sellele, mis ERM-i arhitektuur on, kuivõrd sellele, mida see teeb. Seejuures pole fookuses mitte üksikkasutaja kogemus, vaid Eesti ajalugu. Niisiis küsigem, mida teeb ERM-i arhitektuur Eesti ajalooga?
