Türi põhikool on õnnestunud näide kaasaegsest koolist, mis kummutab ruumikorralduslikke eelarvamusi, julgustab kasutajaid muudatusi tegema ja pakub ruumilahendusi nii sotsialiseerumiseks kui ka eemale tõmbumiseks.
Kooliruumide kavandamine on kolme aastakümnega muutunud marginaalsest teemast üheks arhitektuurivälja põhifookuseks, mida toetavad nii teadlaste uuringud kui ka pidev arendustöö. Õppimise ruumid on omandanud uue tähenduse ja näo.
Andres Sevtsuk ja Maroš Krivý jagavad oma tähelepanekuid Eesti arhitektuuri praegusest seisust ja väljavaadetest.
Muutustele avatud Mäetaguse alevikus on õnnestunud erinevatest ajastutest pärit hoonetest koosnev keskuseala siduda hea väliruumiga mõjusaks ja terviklikuks keskkonnaks.
Lydia Koidulale ja Johann Voldemar Jannsenile pühendatud mälestusmärgist Tartu Kaarsilla otsal saab rääkida eelkõige kahes plaanis – skulptuuride ja maastikuarhitektuuri võtmes. Mälestusväljak püüdleb inimlikkuse poole, ent kas see ka õnnestub?
Liikumisaktiivsus ei piirdu vaid spordiga. Liikumist saab ja peabki nägema palju laiema mõistena. Avaliku ruumi võrgustik saab pakkuda igapäevast liikumisrõõmu märksa rohkematele kasutajatele, kui suudavad üksikute fragmentidena paiknevad sihtotstarbelised mängu- ja palliplatsid.
Annelinna negatiivse kuvandi lõhkumisega tegeleb teatud määral ka programmitute ruumide „sisselülitamine”. Hea näide on Anne tänavaga külgneva garaažlakompleksi esine plats, mis flirdib nii olnud kuvandi kui ka uute väärtustega, olles justkui puhvriks erinevate mõtteviiside vahel. Kergliiklusteele kavandatud suuremad ja väiksemad peatus- ning puhketaskud ei ole samas selgelt ette määratud, milliseid tegevusi või sihtrühmi need peaks majutama – säilitatud on paindlikkus, ristkasutus ning tõlgendamisruum.
