kaire 
Arhitektuur: Raivo Kotov, Kaur-Lembit Stöör, Martin Tago, Maia Grimitliht / KOKO Arhitektid Maastikuarhitektuur: Eleriin Tekko / KOKO Arhitektid Sisearhitektuur: Kärt Loopalu, Kadri Kaldam / KOKO Arhitektid Konstruktsioonid: Allar Nõges / Neoprojekt OÜ Tellija: Astri Kinnisvara OÜ Ehitaja: Mapri Ehitus OÜ Kinnistu pindala: 16 309 m2 Hoone netopind: 19 200 m2 Projekt: 2014-2016 Ehitus:
Milline oli arendama asudes teie nägemus turust ja kui palju see protsessi käigus muutus? Mil määral lähtusite turu ajaloost, mõtestasite seda piirkondliku identiteedi kandjana? Astri Grupp soetas Kopli 1 kinnistu 2014. a algul. Tallinnas oli 2014. a traditsioonilisi kaubanduskeskuseid väga palju ning turuliidri rolli sellel alal saavutada tundus keeruline. Leidsime, et peaksime pakkuma tarbijatele midagi
Olen kindel, et detailplaneeringu menetluses ei oleks me sellist tulemust saavutanud – oluliselt aeganõudvam menetlusprotsess oleks tõenäoliselt tinginud linnaehituslikult „kopsakama” lahenduse, et kompenseerida tulutult vinduva kinnisvara väärtust. Igal juhul oleks olevik saabunud mitu aastat hiljem.
Mulle ei ole silma jäänud, et nostalgitsedes vana Balti jaama turu teemal, oleks palju huvi tuntud, kas endisel turul töötajad ise nautisid selles keskkonnas viibimist?
Kõige olulisem küsimus tulevase Tallinna-Helsingi tunneli puhul ei ole enam kas, vaid kuidas? Milliseks ühtseks kaksiklinnaks Tallinn ja Helsingi kiirühenduse tulemusel muutuvad – see nõuab ettenägelikkust ja teadlikkust nii ametnikelt, professionaalidelt kui ka poliitikutelt.
Eristuse ähmastumine kehade, looduse ja infrastruktuuri vahel paljastab „võimu ruumis”, mis ei ole rajatud reeglitele, vaid eeldusele, et kõik teadmiste vormid ning toimimisviisid on tuletatavad andmehulkades leiduvatest mustritest ja korrapärast.
Professionaalne tänapäevane linnajuhtimine ja linnaplaneerimine tähendab, et linnalist liikuvust arendatakse terviklikult investeeringutega ühistransporti, koos kaubanduse ja asustuse suunamisega, nii et erinevad linnaelu aspektid toetavad üksteist.
Kuidas muuta liiklussõlme, mis hetkel autodeta liiklejaid eemale tõukab, kutsuvaks ja nauditavaks? Kas seda on võimalik kuidagi saavutada liiklejate läbilaskevõime, teepikkuse, detsibellide või luumenite abil? Või on äkki arhitektuuril ka mingisugune roll, mida ei saa numbriliselt mõõta, mis just soovitud eesmärki täidab?
Annelinna negatiivse kuvandi lõhkumisega tegeleb teatud määral ka programmitute ruumide „sisselülitamine”. Hea näide on Anne tänavaga külgneva garaažlakompleksi esine plats, mis flirdib nii olnud kuvandi kui ka uute väärtustega, olles justkui puhvriks erinevate mõtteviiside vahel. Kergliiklusteele kavandatud suuremad ja väiksemad peatus- ning puhketaskud ei ole samas selgelt ette määratud, milliseid tegevusi või sihtrühmi need peaks majutama – säilitatud on paindlikkus, ristkasutus ning tõlgendamisruum.
Aastal 2007 kiitis linnavolikogu taas heaks kontseptsiooni „Tallinna avamine merele”, mille üks eesmärke on saada rahvaküllane linnaruum. Samaaegsed teod – veeäärsed magistraalid, merevaadet ja rannakasutust piiravad traataiad on sellele aga risti vastukäivad.
