SISEARHITEKTUUR
Raamatukogu-vallamajaks ümberehitatud endine Kulla leerimaja on lisaks mitmete avaliku suunitlusega funktsioonide koondamisele ka värav kohalikku keskkonda.
Põhjalik eeltöö Suure-Jaani tervisekeskuse asukohavalikuga, kohaliku omavalitsuse mõistlikud otsused ning hulga avalike funktsioonide koondamine on loonud eeldused väga hea arhitektuuri ja tulevase Suure-Jaani keskuse sünniks.
Ühel hetkel, kui elu oli otsas ja kõik oli metsas, leidsin end tummade seinte vahelt mõtlemas: mis siis, kui need seinad vastaksid mulle lohutavas ja julgustavas keeles. Sest seda, mis vajas rääkimist, võis tunnistada parema puudumisel ainult seinale. Ja seda, mida oleks kuulda võtnud, poleks saanud öelda ükski inimkeel.
Originaalis valgusküllasest, avarast ja konstruktsiooniilu demonstreerivast masinasaalist kujunes lõpuks kolmetasandiline büroohoone. Irooniline, kuid 21. sajandi kontoritöötaja ootused hea töökeskkonna osas kattuvad eelmise sajandi lihttöölise unistustega – õhk ja päevavalgus. Masinasaali minevik ja olevik on küll koos ühe katuse all, kuid selgepiiriliselt eraldatud.
Näituse kujundusliku fookuse täpsustumise ja küpsemise käigus sai aina enam selgeks, et liigset tähelepanu pole tarvis pöörata eksootiliste tõlgenduste otsimisele mütoloogiast ja loitsudest, vaid kogu maagia sünnib meie silme all, igapäevaste tegevuste käigus, elulistes situatsioonides
Heli on lahutamatu osa audiovisuaalsest kogemusest – filmi puhul öeldakse, et heli ja pildi suhe on 50:50. Soome-ugri püsinäitus on küll suurel määral visuaalne kogemus, kuid tervikliku meelelise elamuse saamiseks olid sisearhitektid algusest peale planeerinud näitusele ka helikujunduse.
Marianne Jõgi konstrueerib ja ehitab oma doktoritööga seotult objekte, mida on lihtne pidada installatiivseks kunstiks, aga mis tekitavad pigem arhitektuuri valdkonda kuuluvaid küsimusi.
Eesti Rahva Muuseumi uue hoone projekti idee on mulle meeldinud esimesest pilgust. Ei olnud just lihtne alustada tööd, kui rahva hulgas oli palju kahtlusi nii asukoha suhtes kui ka kogu ettevõtmise vajalikkuses. Kuid ise uskusin sellesse kogu pika projekteerimise aja. Lisakindlust andis mõte, et tegu ei ole lihtsalt ühe muuseumihoonega, vaid Tartu linn ja eestimaalased said juurde võimsa miljööga elava kultuurikeskuse.
Ajaraja seina kattev lainetav liivamaastik on ajarada ühtseks tervikuks koondav ruumiline element. Maastiku suured võnked toovad esile ajaraja seitse alateemat. Mida kaugemale ajalukku me vaatame, seda reljeefsemad paistavad seal toimunud sündmused, nõnda painduvad ka liivamaastiku võnked üha sügavamale, mida kaugemale need ajaraja algusest jäävad. Kui võnked iseloomustavad suuri ajaloolisi arenguid, siis kitsad horisontaalvaod tähistavad eesti inimeste väikseid isiklikke lugusid. Iga külastaja võib asetada käe ühte nendest vagudest ning liikuda nõnda läbi ajaraja, tunnetades neid võnkeid, mida meie ajalugu ja tema ise osana sellest on läbi elanud.
Kujutan ette, kuidas Londoni mustas taksos saabunu tõttab traditsioonilisest trepist üles, teeb peatuse maja kohta ootamatult avaras garderoobis, märkab ehk mittepealetükkivaid maastikufotosid, mis on visiooniks tuunitutena seintel, ka kõrvalruumi kardinatel. Astub ehk sisse ninapuuderdamisruumi, kus teda üllatab linnulaul. Jah, muusika ja meeldivad aroomid poleks teda kui kogenud londonlast üllatanudki. Ent linnulaul viktoriaanliku maja tänapäevases tualettruumis? Ometi langeb see nii hästi kokku siinsetes majades kunagi elanud inimeste kohta öelduga, et nad elasid kui linnud puuris, liikusid oma suhteliselt kitsastes, ent kõrgetes majades nagu linnud puuris, ikka üles-alla lennates.
