kaire 
Veneetsia 2018.a. arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsioon „Nõrk monument“ uurib arhitektuurse detaili ja igapäevase pragmaatilise arhitektuuri mõjujõudu ja kirjeldab, kuidas nõrk (ja enamasti vähe materiaalset resurssi vajav) arhitektuuripraktika võib muutuda oluliseks ja uut loovaks.
Saksamaa pealinn on reeglite rägastik, kus vohab umbrohi ja kujutlusvõime. Kuigi üldiselt võib igat sorti mitmekesisus jätta Berliinist mulje kui tolerantsuse pealinnast, toimub seal ka üht-teist vastuolulist.
Kui vaadata Hiinat avatud meelega, leiab nii mõndagi, mida kõrva taha panna.
Looduse kord on keeruline, huvitav ja ilus. Inimkonna arusaam korrast ja ilust kipub aga olema pigem primitiivne, mistõttu tasakaalukus, mis võiks me tegevusi suunata, on üha enam kadumas. Haljasruum on mõeldud kasutamiseks, kuid tegelikkuses on haljasalad madalaks niidetud muru, millel inimesed kunagi ei käi ning mille oleme teiste organismide elutegevuseks sobimatuks lihtsustanud.
„Hea avaliku ruumi“ võistlused on ajaloos pretsedenditu väärtusega – nii süsteemselt ei ole majadevahelise ruumi kvaliteedi parandamisele veel lähenetud. Esimesed väljakud nende 15 hulgast on realiseeritud ja kasutamiseks valmis. Kuidas välja pakutud uuendused konkursitööst projektiks ning paberilt ruumi jõuavad?
Olümpimängude ajal ehitati Barcelonasse operatsioonisüsteem – sidus ja korrastatud kümnest rannast avaliku ruumi ahel –, mille lõigud kohanevad ajaga, lasevad end ümber mõelda ning millel elu saab isetoimeliselt vohada.
Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida neid teemasid, mis käivitavad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljapoole tundub petlikult kaootiline.
Küsis Mirko Traks.
Ruum pole otsene ja antud, vaid tekib ülekandest ja muundumisest. Tegelik ruum pole kunagi ühetaoline, vaid selles on eelissuunad, mis on seotud meie tegutsemisvajadustega. Samas üksikute vajadustega viivitamine loob võimaluse ruumiliseks ümbermänguks, ruumi kujundamiseks. See annab võimsaid tulemusi, mille imetlemisse ei maksa siiski üleliia takerduda. Need tulemused on vaid muundumise pidepunktid.
Liikumisaktiivsus ei piirdu vaid spordiga. Liikumist saab ja peabki nägema palju laiema mõistena. Avaliku ruumi võrgustik saab pakkuda igapäevast liikumisrõõmu märksa rohkematele kasutajatele, kui suudavad üksikute fragmentidena paiknevad sihtotstarbelised mängu- ja palliplatsid.
Intervjuu lähtub Yael Reisneri loengust „Miks on ilu arhitektuuris oluline; kultuurilised eelarvamused, mõistatuslikkus ja püüdlus uue ilu poole“. Yael Reisner on valitud ka 2019. aasta Tallinna Arhitektuuribiennaali peakuraatoriks kavandiga “Ilu loeb! Ilu naasmine (ajutiselt) uinunud seisundist”.
