NUTIKAS
Belgia arhitekt Edith Wouters veetis kaks nädalat kunstiresidentuuris MAAJAAM Otepääl Neeruti külas ja mõtiskles selle üle, milline võiks olla külade soovitav tulevik maapiirkondades. 2019. aasta avatud talude päeval 20.–21. juulil pani ta Neeruti külas Ojaveeres püsti nutika küla kontori Nutiküla Stuudio, milles osalesid nii külaelanikud, kohalikud huvilised kui ka eksperdid.
2019.a. Tallinna Arhitektuuribiennaali raames Eesti Kunstiakadeemias toimunud kõrgtasemeline konverents käsitles digitaalsuse mõju arhitektuuriloomele, tootmisprotsessidele ja ühiskonnakorraldusele.
Ühel hetkel, kui elu oli otsas ja kõik oli metsas, leidsin end tummade seinte vahelt mõtlemas: mis siis, kui need seinad vastaksid mulle lohutavas ja julgustavas keeles. Sest seda, mis vajas rääkimist, võis tunnistada parema puudumisel ainult seinale. Ja seda, mida oleks kuulda võtnud, poleks saanud öelda ükski inimkeel.
Kaitsesin möödunud aastal Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas magistritööd, mis uuris täiesti uudset ehitusmaterjali – turba ja põlevkivituha komposiiti. Mõlemad substantsid on ehituses puhtal kujul halvasti rakendatavad või koguni kõlbmatud. Huvitavaks läheb aga siis, kui need kaks materjali liita.
Diskreetsed arvutuslikud protsessid arhitektuuris ja tootmises. Selleks, et olla digitaalne, peab tootmisprotsess töötlema materjali, mis on ka ise digitaalne – eristus diskreetse ja pideva vahel ei eksisteeri mitte ainult digitaalkeskkonnas, vaid ka füüsilises maailmas.
Erilahenduste puhul tuleb mängu käsitöönduslikus vaimus programmeeritud ja algoritmide abil loodud kood kui vana hea käsitöölise abinõu. Selliste abinõude loomisel tuleb väga hästi tunda materjali, tööprotsesside kui ka CNC-masinate loogikat ja piiranguid.
„Kohvi morfoosid” on praktilise uurimuse käigus sündinud looduslike materjalide kogum. Selliseid disaineri, arhitekti või tarbekunstniku mõtestatud ning enda arendatud tehnoloogiat ja meetodit kasutades loodud materjale võiks nimetada autorimaterjalideks. Enamasti on materjaliloome aluseks konkreetne tooraine ja autori isiklikud seisukohad. Analüüsides lokaalset orgaanilist ressurssi tekib küsimus, kas imporditud kaupade jäätmetest võiks saada uue aja kohalik tooraine?
Reiniku kooli staadionihoone valmimise saaga Osiryse nimelise EU rahastatud projekti kaudu on vähemalt sama keeruline ja põnev kui uuestisünni ja muutumise jumala Osirise mütoloogiline lugu.
12 riigi ligi 20 erineva ettevõtte koostööst välja kasvanud hoone on rajatud eesmärgiga katsetada põhjamaistes tingimustes projekti raames loodud fassaadi ja siseseinte elemente.
Materjali kasutamine lähtuvalt tema spetsiifilistest omadustest väldib soovimatuid projektimuudatusi ja suunab kasutaja kogemust. Miks ei võiks arhitektuur olla materjali innovatsiooni tüüriv valdkond?
Marianne Jõgi konstrueerib ja ehitab oma doktoritööga seotult objekte, mida on lihtne pidada installatiivseks kunstiks, aga mis tekitavad pigem arhitektuuri valdkonda kuuluvaid küsimusi.
