Mis oleks üks arhitektuuriajakiri ilma fotodeta, mis arhitektuurset ruumi kirjeldavad? Kas foto võib olla kõnekam ja mitmekihilisem, kui arhitektuur ise? Et mõista reaalse ruumi ja seda kirjeldava foto erisusi ja foto rolli, küsisin arhitektuurifotograaf Tõnu Tunneli, arhitekt Ott Kadariku, arhitekt-fotograaf-kunstnik Paco Ulmani ja kunstnik Paul Kuimeti käest, mis on pildil oluline.
Iga ümberkujundus, -nimetamine ja nihutamine, eriti kesklinnas, viitab alati valikutele ja otsustele, millel on laiem ideoloogiline mõõde. 13. septembril 2018 avati Tallinnas uue kujundusega Tammsaare park, mille ümberehitus oli kestnud üle aasta.
Tallinna arhitektuuribiennaal „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“, 11.09–15.09 2019.
Ehkki arhitektuur võib aidata lahendada (ja lahendab) probleeme, ei peaks me arhitektuuri nägema kui tööriista, mille abil lahendada ühiskonna probleeme, vaid kui väärtuste, uudsuse ja heaolu loojat. Arhitektuuri see osa, mis on loominguline ja tegeleb inimeseks olemisega, on 20. sajandil teenimatult pragmaatika varju jäänud.
Materjali kasutamine lähtuvalt tema spetsiifilistest omadustest väldib soovimatuid projektimuudatusi ja suunab kasutaja kogemust. Miks ei võiks arhitektuur olla materjali innovatsiooni tüüriv valdkond?
Vaadates tagasi hoone ja selle asukoha kujunemise protsessile, tuleb tunnistada, et tegemist on olnud põhjaliku koostööga, mille tulem aitab suurendada kesklinna ja Emajõe kallaste atraktiivsust ning suurendada ülikooli kohalolu.
