Maja 2020.a. talvenumber on ilmunud!
Küsimustele vastasid arhitekt Ott Kadarik (Kadarik Tüür Arhitektid, Kalaranna tn 8 hoonetegrupi autor) ja aktiivselt linnateemasid kajastav Facebooki grupp „Mitte_tallinn“).
Karen Jagodin vestles kahe arhitekt-sisearhitekt tandemiga, kelle jaoks on ühiste objektide tegemine saanud eelistatud loominguvormiks: Kalle Vellevoog ja Tiiu Truus ning Mihkel Tüür, Ott Kadarik ja Kadri Tamme.
Mis oleks üks arhitektuuriajakiri ilma fotodeta, mis arhitektuurset ruumi kirjeldavad? Kas foto võib olla kõnekam ja mitmekihilisem, kui arhitektuur ise? Et mõista reaalse ruumi ja seda kirjeldava foto erisusi ja foto rolli, küsisin arhitektuurifotograaf Tõnu Tunneli, arhitekt Ott Kadariku, arhitekt-fotograaf-kunstnik Paco Ulmani ja kunstnik Paul Kuimeti käest, mis on pildil oluline.
Kalaranna valmivale arendusele eelnes aastatel 2008–2016 kestnud ja märgiliseks saanud vaidlusrikas planeerimisprotsess, mille käigus seisid Telliskivi selts ja suur hulk linnaaktiviste mereäärse promenaadi ja populaarseks saanud ad-hoc-supluskoha avaliku ruumikvaliteedi ja -huvi eest. Nüüdseks kuju võtnud linnaruumist ja arhitektuurist kirjutab protsessist vahetult osa võtnud toonane Tallinna linnaarhitekt Endrik Mänd.
Rotermanni kvartal on taasiseseisvunud Eesti esimene ambitsioonikas katse luua terviklikku ja arhitektuurselt kõrgetasemelist linnaruumi. Tänavu möödub 20 aastat, mil kinnitati piirkonna arengu aluseks olev tsoneerimiskava. Urbanist Mattias Malk uurib, mida õppida märgilise ja murrangulise ruumi kujunemisest.
Rotermanni kvartal paistab silma rekonstrueeritud endiste tööstushoonete ja uute ehitiste mitmekesisuse poolest. Ilmselt ei leidu kogu Eestis teist sama rohkete preemiatega pärjatud kvartalit. Mathilda Viigimäe ja Kristi Tšernilovksi heidavad valgust Rotermanni arhitektuursele kujunemisele.
Oleks öelda liiga palju, et kirjeldan muutusi, mis on toimunud uute korterelamute rajamise juures viimase 30 aasta jooksul – see ambitsioon on selgelt liiga kõrge. Muutused toimuvad kogu aeg, nende kirjeldamine eeldab, et nad on registreeritud, süstematiseeritud ja üldistuseks liigendatud. Midagi sellist ma pole teinud. Olen olnud viimased kolmkümmend aastat arhitekt, selle aja jooksul projekteerinud – nüüd katsun tähendusrikkamad aspektid enesest välja kammida.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
