Unistus linnast

Põhja-Euroopa suurim metropol Peterburi kasvab jõudsalt. Kuid hiljutiste arengusuundade arhitektuurilist kvaliteeti saab harva võrrelda ajaloolise pärandiga. Kas Venemaa kultuuripealinn on ehituskunstis oma hüüdnime väärt?

Isepäine ruum

Isepäises ruumis on oma võlu. Nii üksi – veelgi enam aga kogumina – tekitavad need katkestused harmoonias linnaruumihuvilisi vaimustavaid tulemusi. Vaatlen linnafotograafina tihti maju, hoove, tänavaid, argielu ja inimesi selles. Ühe pisikese alažanrina olen läbi aastate jäädvustanud ka väikese valiku kõnealuseid isepäiseid ruumiveidrusi.

Põige Oslo arhitektuuritriennaalile

2019. aasta sügisel toimus juba seitsmes Oslo Arhitektuuritriennaal pealkirjaga „AITAB – Tasaarengu Arhitektuur“ (ENOUGH – Architecture of Degrowth). Kuraatoriteks olid Maria Smith, Matthew Dalziel, Phineas Harper ja Cecile Sachs Olsen transdistsiplinaarsest arhitektuuri- ja inseneribüroost Interrobang. Triennaal keskendus arhitektuurile, mille aluseks on sotsiaalsed sidemed, mitte kasuteenimine.

Eesti talu kui kompass minevikku ja tulevikku

Suures neoliberalistlikus peapöörituses tormasid inimesed võtma laenu, et osta betoonist kortereid ning tagatise saamiseks müüdi väga paljud tagastatud suguvõsa põlistalud, maad ja metsad. Siiani on taluarhitektuuri vaadeldud peamiselt nostalgilise pilguga ning vanade majade taastamist vahel lausa mõistetud kui romantilist minevikuihalust. Uues globaalses situatsioonis kannavad aga vanad käsitööna valminud puit- ja kivihooned uut tähendust, mis siiani ei ole ülearu palju tähelepanu saanud. Mida on nüüdisajal õppida rehielamu arhitektuurist?