Johan Paju: biotoobikesksed linnamaastikud

Katusemaastik Stockholmis on näide niisuguse loodusliku biotoobi loomisest avalikus linnaruumis, mida inimesed saaksid kasutada aastaringselt. Maastikukujundus algas põhjaliku analüüsiga, millega käsitlesime Stockholmi siluetti kõigi tema maamärkide ja pinnavormidega. Nii mõistsime antud konteksti ulatuslikumas mastaabis ning teadvustasime ruumilisust mõjutavaid varjatumaid tegureid. Kõik algab maastiku lugemisest.

Toomas Paaver: avaliku ruumi saadik

Toomas Paaver tunnistab, et mõne teema lahendamine ruumilises planeerimises võibki tunduda võimatu, kuid see võimatus ongi temas alati huvi tekitanud. Toomase mõtlemist iseloomustab ruumiline struktueeritus, võime leida keerulistes seostes põhjuslikkus, mis annab ta mõtlemisele ja argumentatsioonile erilise haarde. Kas olekski võimalik nii mitmekülgse teemaga, nagu toimiv ühisruum, teisiti tegeleda?
Intervjueeris Kaja Pae.

Kevad 2018: materjal ja liigirikkus

SISUKORD: MATERJAL JA UUDSUSKuidas luua uut? 〉 Vastavad Rachel Armstrong, Manja van de Worp ja Jelle FeringaKuidas metsa hõikad… 〉 Andrus LaansaluMitte teha betoonist joonlauda 〉 Karl-Eerik UntLutheri masinasaal: industriaalajastu tempel 〉 Darja AndrejevaEhitusmaterjalide roheline aed 〉 Tõnis ArjusErilahendustega jaomanäoline puitarhitektuur 〉 Sille PihlakKäsitöö algoritm 〉 Kaiko KiviDigitaalne materjal 〉 Gilles RetsinKohvi morfoosid 〉 Annika

ERM. Maastikuarhitektuur. Vastavad Karin Bachmann ja Mirko Traks

Haljastusele, loodusele on tihtipeale ette heidetud tema nõrkust väljendada mingit kindlat ajastut või stiili. Küll aga sobib maastik ja loodus suurepäraselt rõhutama ajatust. See oligi ERM-i välialadel üks põhilisi kontseptuaalseid aluseid. Hoone, mis majutab endas nii palju esemelist kultuuri mitmest sajandist ning väljendab ise jõuliselt kaasaegset arhitektuuri, on asetatud maastikku, mille lõputud kesaväljad ja võsastikud võiks ühtaegu olla pärit nii tänapäevast kui ka kahesaja aasta tagant.

Carl-Dag Lige: Eesti Rahva Muuseumi arhitektuuri modernsus

Järgnev on katse mõelda Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurist kui protsessist. Artiklis on tähelepanu koondatud mitte niivõrd sellele, mis ERM-i arhitektuur on, kuivõrd sellele, mida see teeb. Seejuures pole fookuses mitte üksikkasutaja kogemus, vaid Eesti ajalugu. Niisiis küsigem, mida teeb ERM-i arhitektuur Eesti ajalooga?