kaire 
Vanasadama ruumilise planeerimise kolmeosaline kutsutud konkurss. Võistlejatelt oodati lahendusi, mis lubaks suure osa Tallinna Sadamale kuuluvast maast tulevikus linnalikult välja arendada. Lähtudes Tallinna Sadama kui riigiettevõtte mandaadist kaitsta avalikkuse huve, tuli osalejatel ette näha, kuidas sadamaala tulevane hoonestus ja avalikud ruumid külgneva kesklinna, Põhja-Tallinna ja Kadrioru piirkonnaga kõige paremini siduda.
Milline on tänaste kultuuritehaste ja loomelinnakute edasine saatus, milliseks kujuneb järgmine põlvkond? Ilmselt on nii Telliskivi kui ka Aparaaditehase käimalükkamisel olnud vältimatu tugineda kvaliteediteadlikele, loominguliselt ja (virtuaal)sotsiaalselt eriti aktiivsetele huvirühmadele, kuid kaugemas perspektiivis tuleks märgata ja leevendada laiema kultuurikeskkonnaga sugenevaid lõhesid.
Arhitektuur: Raivo Kotov, Kaur-Lembit Stöör, Martin Tago, Maia Grimitliht / KOKO Arhitektid Maastikuarhitektuur: Eleriin Tekko / KOKO Arhitektid Sisearhitektuur: Kärt Loopalu, Kadri Kaldam / KOKO Arhitektid Konstruktsioonid: Allar Nõges / Neoprojekt OÜ Tellija: Astri Kinnisvara OÜ Ehitaja: Mapri Ehitus OÜ Kinnistu pindala: 16 309 m2 Hoone netopind: 19 200 m2 Projekt: 2014-2016 Ehitus:
Milline oli arendama asudes arendaja nägemus turust ja kui palju see protsessi käigus muutus? Mil määral lähtus ta turu ajaloost, mõtestades seda piirkondliku identiteedi kandjana?
Olen kindel, et detailplaneeringu menetluses ei oleks me sellist tulemust saavutanud – oluliselt aeganõudvam menetlusprotsess oleks tõenäoliselt tinginud linnaehituslikult „kopsakama” lahenduse, et kompenseerida tulutult vinduva kinnisvara väärtust. Igal juhul oleks olevik saabunud mitu aastat hiljem.
Mulle ei ole silma jäänud, et nostalgitsedes vana Balti jaama turu teemal, oleks palju huvi tuntud, kas endisel turul töötajad ise nautisid selles keskkonnas viibimist?
Kõige olulisem küsimus tulevase Tallinna-Helsingi tunneli puhul ei ole enam kas, vaid kuidas? Milliseks ühtseks kaksiklinnaks Tallinn ja Helsingi kiirühenduse tulemusel muutuvad – see nõuab ettenägelikkust ja teadlikkust nii ametnikelt, professionaalidelt kui ka poliitikutelt.
Eristuse ähmastumine kehade, looduse ja infrastruktuuri vahel paljastab „võimu ruumis”, mis ei ole rajatud reeglitele, vaid eeldusele, et kõik teadmiste vormid ning toimimisviisid on tuletatavad andmehulkades leiduvatest mustritest ja korrapärast.
Professionaalne tänapäevane linnajuhtimine ja linnaplaneerimine tähendab, et linnalist liikuvust arendatakse terviklikult investeeringutega ühistransporti, koos kaubanduse ja asustuse suunamisega, nii et erinevad linnaelu aspektid toetavad üksteist.
Kuidas muuta liiklussõlme, mis hetkel autodeta liiklejaid eemale tõukab, kutsuvaks ja nauditavaks? Kas seda on võimalik kuidagi saavutada liiklejate läbilaskevõime, teepikkuse, detsibellide või luumenite abil? Või on äkki arhitektuuril ka mingisugune roll, mida ei saa numbriliselt mõõta, mis just soovitud eesmärki täidab?