MÕTLUS
Üleüldse on positiivsuse imperatiiv turismindusse kui rõõmu vahendavasse meelelahutusärisse sisse kirjutatud. Näiteks manitseb giidieetika hoiduma teemadest, mis võiksid esile kutsuda negatiivseid reaktsioone. Seega peavad giidid teatud määral elu ilustama ja varjama ühiskondlikke probleeme, giid ei tohiks kaevuda oma jutuga sügavamale, kui silm seda lubab (ja silmal on kombeks peatuda ainult ilul).
Saksamaa pealinn on reeglite rägastik, kus vohab umbrohi ja kujutlusvõime. Kuigi üldiselt võib igat sorti mitmekesisus jätta Berliinist mulje kui tolerantsuse pealinnast, toimub seal ka üht-teist vastuolulist.
Kui vaadata Hiinat avatud meelega, leiab nii mõndagi, mida kõrva taha panna.
Looduse kord on keeruline, huvitav ja ilus. Inimkonna arusaam korrast ja ilust kipub aga olema pigem primitiivne, mistõttu tasakaalukus, mis võiks me tegevusi suunata, on üha enam kadumas. Haljasruum on mõeldud kasutamiseks, kuid tegelikkuses on haljasalad madalaks niidetud muru, millel inimesed kunagi ei käi ning mille oleme teiste organismide elutegevuseks sobimatuks lihtsustanud.
Olümpimängude ajal ehitati Barcelonasse operatsioonisüsteem – sidus ja korrastatud kümnest rannast avaliku ruumi ahel –, mille lõigud kohanevad ajaga, lasevad end ümber mõelda ning millel elu saab isetoimeliselt vohada.
Ruum pole otsene ja antud, vaid tekib ülekandest ja muundumisest. Tegelik ruum pole kunagi ühetaoline, vaid selles on eelissuunad, mis on seotud meie tegutsemisvajadustega. Samas üksikute vajadustega viivitamine loob võimaluse ruumiliseks ümbermänguks, ruumi kujundamiseks. See annab võimsaid tulemusi, mille imetlemisse ei maksa siiski üleliia takerduda. Need tulemused on vaid muundumise pidepunktid.
Milline on tänaste kultuuritehaste ja loomelinnakute edasine saatus, milliseks kujuneb järgmine põlvkond? Ilmselt on nii Telliskivi kui ka Aparaaditehase käimalükkamisel olnud vältimatu tugineda kvaliteediteadlikele, loominguliselt ja (virtuaal)sotsiaalselt eriti aktiivsetele huvirühmadele, kuid kaugemas perspektiivis tuleks märgata ja leevendada laiema kultuurikeskkonnaga sugenevaid lõhesid.
Mulle ei ole silma jäänud, et nostalgitsedes vana Balti jaama turu teemal, oleks palju huvi tuntud, kas endisel turul töötajad ise nautisid selles keskkonnas viibimist?
Eristuse ähmastumine kehade, looduse ja infrastruktuuri vahel paljastab „võimu ruumis”, mis ei ole rajatud reeglitele, vaid eeldusele, et kõik teadmiste vormid ning toimimisviisid on tuletatavad andmehulkades leiduvatest mustritest ja korrapärast.
Majandusmulli lõhkemine oli vaid sümptom, mis tõi esile pikemaajaliste probleemide iseloomu. Suured nihked ei toimu praegu mitte üksnes majanduses, vaid ka geopoliitikas, ökoloogias ja demograafias. Viimastel aastatel järjest teravamalt ka religioonis, mille tasakaalu maailmas kõigutavad äärmusliikumised. Raamatu autorid vaatlevad globaalseid muutusi Lääne(-Euroopa) perspektiivist, näidates uute raskuskeskmete kaldumist Itta ja Lõunasse.
