Eesti ruumiamet saab pakkuda samasugust, 21. sajandil vältimatut integraalset vaadet elukeskkonnale ning olla tugeva kõlapinnaga autoriteetne üksus, kelle läbimõeldud ruumiotsustele ja heale nõule saab alati loota nii keskvõim, kohalik võim kui ka erasektor ja laiem avalikkus.
Koostatavas Põhja-Tallinna linnaosa üldplaneeringus on võetud suund vähendada tööstuse osakaalu, suurendada avatust merele, arendada liikuvuskeskkonda ühistranspordi- ja rattaliikluspõhiselt ning tugevdada linnaosa sini-rohevõrgustikku.
Uurime, kuidas saavad arhitektuurse mõtte arengusse panustada Euroopa Liit, kohalik omavalitsus ja arhitektuuribüroo.
8. oktoobrist 2021 10. jaanuarini 2022 oli Arhitektuurimuuseumis avatud näitus „Oaas“, mis ilmestas seda, kuidas meie unistused ja soovid kujundavad meie suhet ümbritseva keskkonnaga ja sedakaudu ka ühiskonda ennast.
Kuidas saab ruumiline pärand panustada rohepöördesse ja kas rohepööre panustab mingil moel ka kultuuripärandisse, täpsemalt ehitatud pärandisse?
Türi põhikool on õnnestunud näide kaasaegsest koolist, mis kummutab ruumikorralduslikke eelarvamusi, julgustab kasutajaid muudatusi tegema ja pakub ruumilahendusi nii sotsialiseerumiseks kui ka eemale tõmbumiseks.
Ülemiste City tutvustab end tuleviku suunanäitaja ja esimese targa töö- ja elukeskkonnana Eestis. Nüüdisaegne targa elukeskkonna käsitlus seab keskmesse inimese vajadused. Vaatleme, kuidas Ülemiste piirkond vastab inimese keskkonnapsühholoogilistele vajadustele.
Maastikuarhitektuuri eesmärk peab olema kliimapositiivsus. See täitub ilmselt siis, kui maastiku CO2-positiivsus on muutunud müügiargumendiks või esitatakse üleüldine poliitiline tellimus ja on täiendatud õigusakte.
Mida rohkem kahaneb ühistranspordi kasutajate arv, seda vähemaks jääb liine ja väljumisi ning seda raskem on konkureerida personaalsete liikuvusteenustega. Kuidas murda seda nõiaringi, mõeldes kliimakriisile?
Ameerika poliitikateoreetik Benjamin R. Barber väitis 2013. aastal üsna veenvalt, et nüüdisaegsetel linnadel on globaalsete probleemide lahendamiseks suurem valmidus kui riikidel. Barberi järgi kehtib see ka kliimamuutustele puhul: „Seal, kus riigid on teinud kõige vähem, on linnad teinud enim.“
