PERSOON
Urbanistlik visionäär Villem Tomiste 〉Küsis Ingrid Ruudi
RUUMIKUNST
Liiguta mind 〉 Võru uuest linnaväljakust kirjutab Maria Pukk
Tänavad ja väljakud 〉 Leonard Ma
Vastasseisud ja mõõduvõtud arhitektuuri ja kunsti vahel 〉 Kaja Pae
Mõistatuslik arhitektuur 〉Vastavad Margit Mutso, Martin Melioranski, Helmi Langsepp, Veljo Kaasik, Kristel Niisuke, Vilen Künnapu. Küsis Kaja Pae
Kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel 〉 Leonhard Lapin
Vint ja Maasik ehk armastus geomeetria vastu 〉 Jaak Kikas
Fotoetüüd Villa Valeri II 〉 Paco Ulman
Lusthoone lihtsad rõõmud 〉 Triin Ojari
Koledus viib mõnikord tõhusamalt edasikui ilu 〉 Merle Karro-Kalberg
Arhitektuur on ruumikunst
Vastuolu või mõistatuslikkuse peitumine kunstis on harjumuspärane, see on midagi, mida sealt otsime. See muudab teose kõnetavaks ja justkui elusaks – lahenduse otsimine jääb õhku, nii et teosele tekib ajaline mõõde. Kuidas on vastuoludega arhitektuuris? Kas ja kui palju võib arhitektuurses projektis lahendamata jätta? Avalikus ruumis sisaldub rida vastukäivaid soove ja huvisid, mille kooseksisteerimise võimalust avaliku ruumi projektid püüavad otsida. Vahel osutuvad vastuolud nii sügavaks, et kogu jõud kulub lepituse otsimisele ja otsade sidumisele ja ruumiloome loominguline külg jääb tagaplaanile. Praktilised küsimused nõuavad otsustamist ja lahendamist, detailirikkus röövib kogu tähelepanu.
Ometi võib see (näiliselt) lepitatud vastuoludega ruum, kus kõik on justkui õigesti ja ära lahendatud, muutuda igavaks ja uute vajaduste tuules kaotada ajakohasuse. Seda ilmestab ka väljend „igav põhjamaine avalik ruum“. Aga millepärast siis igav? Kas ratsionaliseerimine ei jõudnud lihtsalt seekord oma parima tulemuseni või on ratsionaliseerimisel alati minisugune ülejääk – mõistatuslikkus, vastasseisu lepitamatus, mida ratsionaliseerimise võrgusilmad ei püüa?
Olukorda tabav ja arhitektuurile kunsti mõõdet andev on see ülejääk arhitektuurses projektis mängu võtta ja anda talle vääriline roll. Uurides teravalt ümbritsevat ja vältides eelhoiakute võtmist, võib märgata vastuolude paljusust, mitmetahulisust. Ratsionaalsusega hoomamatut saab käsitleda ja esitada esteetiliselt, seda vahendab silmaga kogetav visuaalne maailm. Nii ei pea küsimust esteetikast mõistma kui midagi pealispindset või väheväelist, vaid vastupidi. Ning see, mida kogeme pelgalt pinnalisusena, ei rakenda esteetika täit potentsiaali. Esteetiline „mõtlemine“ on üks viise reaalsuse hoomamiseks. Kuna see on meeleliselt tajutav, võib see igaühte kõnetada, puudutades seeläbi kogu ühiskonda. Kui sageli võib see kunstiline kujund – vastuolu mittesalgamine – olla kõnetavam kui katse lahendada midagi ratsionaalselt?
Ehitatud arhitektuur teeb paratamatult otsuseid, et täita talle füüsiliselt seatud eesmärke – võimaldada, hõlbustada, kehastada, pakkuda varju… Kuid arhitektuuri loomist võib vaadelda ka kui küsimustele osutamist. Arhitektuuriajalugu tunneb küllaga projekte, mis joonistavad vastuolud või probleemid välja ja pakutav „lahendus“ on rohkem terane küsimusepüstitus kui vastus. Asi ei ole muidugi näiliste esteetiliselt esitavate vastuolude või ühildamatuste loomises või nende ihaldusväärseks muutmises. Küsimus on nende paratamatus olemasolus – nende kaudu esitub midagi tegelikkusest.
Seda vastasseisude kehastamise võimet, esteetilist osutust saab pidada arhitektuuri jõu allikaks – vastuolu esitamises võib olla rohkem mõju kui mõistatuse näilises lahendamises.
Peatoimetaja Kaja Pae
Juuli, 2019
