ARHITEKTUUR
Suure-Jaani on saanud juurde tüki (kesk)linna 〉 Toomas Tammis.
Ehituskunst kui väetis 〉 Karin Paulus
Köetud pühapaik 〉 Kadri Roosi
Eesti talu kui kompass minevikku ja tulevikku 〉 Madli Maruste
Maschinenwerke 〉 Ott Kadarik
MAASTIK
Mäetaguse reisikiri 〉 Katrin Koov
Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest 〉 Kaur Sarv ja Lauri Väinmaa
Väikelinna värvid 〉 Elo Kiivet
Linnast maale 〉 Andres Rõigas
Kuidas muuta külad nutikaks? 〉 Edith Wouters
Põige Oslo arhitektuuritriennaalile 〉 Madli Kaljuste
Tühjad vapid 〉 August Krogan-Roley
TALLINNA ARHITEKTUURIBIENNAAL
Ilu muudab oluliseks usk inimesse 〉 Kaja Pae
Ruum ja digireaalsus 〉 Siim Tuksam
Intervjuu avataridega 〉 Johan Tali
Väikeses kohas elamise mõttekus
Eesti asulad ja maakohad on sarnaste väljakutsete ees, nagu võrdlemisi suur osa Euroopa mittelinnalisi piirkondi. Selliste kohtade ruumipoliitika keskendub enamasti rahvastiku vananemise ja vähenemisega kaasnevatele nähtustele. Kahanevate asulate puhul on üsna hästi toimivaks lahenduseks leitud olevat asula tihendamine, keskuseala määratlemine ning avalike funktsioonide koondamine ühe katuse alla. Rahvaarvu kahanemise mõju ruumiloomele visandas täpselt kahe aasta tagune Maja.
Ehkki objektiivsed probleemid eksisteerivad, oleme asulatest ja maakohtadest kõneldes kuidagi märkamatult omaks võtnud puuduoleku retoorika ja kipume neid paiku võrdlema suuremate kohtadega. Aga mis on väikeste kohtade eriomased väärtused? Vaatleme lähemalt viimasel ajal väikese elanikearvuga paikades sündinud arhitektuuri ja maastikuarhitektuuri värvikamaid näiteid ja millist lahkust nad oma kasutajale pakuvad. Mida erilist neis arhitektuurinäidetes peitub ja kas neis ilmneb midagi, millele ka suuremate kohtadega tegeledes mõelda? Või on neis väärtusi, mis pole suuremates kohtades võimalikudki? Katsetamise julgust kohtab neis ehk rohkemgi kui linnades. Tudulinna kirikute mägi esindab aga omaette fenomeni – sealne puukirik on kaotanud torni ja tuuleveski tiivad, ent siiski tajuvad inimesed selle paiga erilisust ning kujundavad seda pisikeseks kultuurikeskuseks.
Oleme ette võtnud üksjagu avaliku funktsiooniga hooneid ja maastikuarhitektuuri objekte, mis on sündinud kohalike inimeste initsiatiivil ja kujunenud nendega tihedas koostöös. Üks omadus, mis uute objektide puhul silma torkab, on parasus – nad on parasjagu suured, nii et hubasuse ja kodususe tunne tekib varmalt. Neis on teatav täpsus ja tabav tarvilikkus, tundub, et midagi pole tehtud keskmisele, tundmatuks jääda soovivale kasutajale. Igale tõsisele, sügavuti minevale ruumitunnetusele eelneb kodususetunnetus.
Väikestes kohtades tehtav tundub ka habras – enamasti põhineb see visiooni ja suure sisemise põlemisega ühe kohaliku inimese tööl, mis selle inimese lahkudes võib kergesti soiku jääda. Suure-Jaani tervisekoda on hea näide pikast ja õnnelikult läinud protsessist, kus alates hoone asukoha otsimisest ja mõtestamisest kuni ehitamiseni on suudetud hoida terviklikku nägemust.
Rahvaarvu kahanemise tingimustes võib küsida, kas see, mis maale praegu ehitatakse, on n-ö kaasaegne miinimum või kaasaegne arhetüüp. Kas see iseloomustab praeguse aja väärtusi ja joonistab välja selle, millest me ei ole nõus loobuma? Näitab meie alasti hinge? On üllatav, kui kõnekaks osutuvad need väikestesse kohtadesse ehitatud (maastiku)arhitektuuri näited nüüdisajast jutustamisel.
Numbri lõpetab Tallinna arhitektuuribiennaalile „Ilu loeb“ pühendatud plokk, mis keskendub ilule kui inimlikule otsustuskriteeriumile ning lahkab tulevikku vaatavalt digitaalsete tehnoloogiate, arhitektuuri ja inimese suhet.
Peatoimetaja Kaja Pae
Jaanuar, 2020
