Inimeste ruumivajaduste muutumine tähendab küll seda, et nad arvavad vajavat üha enam ruumi, kuid mingist hetkest alates pole pidev kasv ja laienemine enam jätkusuutlik. Kui ühe väikeriigi rahvastik kahaneb, siis kuhu, kui palju ja mida on mõistlik ehitada?
Suures neoliberalistlikus peapöörituses tormasid inimesed võtma laenu, et osta betoonist kortereid ning tagatise saamiseks müüdi väga paljud tagastatud suguvõsa põlistalud, maad ja metsad. Siiani on taluarhitektuuri vaadeldud peamiselt nostalgilise pilguga ning vanade majade taastamist vahel lausa mõistetud kui romantilist minevikuihalust. Uues globaalses situatsioonis kannavad aga vanad käsitööna valminud puit- ja kivihooned uut tähendust, mis siiani ei ole ülearu palju tähelepanu saanud. Mida on nüüdisajal õppida rehielamu arhitektuurist?
Kaija-Luisa Kurik annab ülevaate muinsuskaitseameti ning Norra kultuuripärandiameti 30-kuulise partnerprojekti „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine kultuuripärandi kaudu“ tulemustest ning püüab lahti mõtestada pärandihoiu valdkonna, urbanistika ja kestliku arengu järjest tihedamaid seoseid.
Arhitektuuri ja ruumiloomepraktika feministlik teooria saab toetada hädavajalikku pööret, et murda lahti ülalt alla suunatud masselamute mudelist, mis taastoodab turustatud korteriplaane. Tänapäeval on (Taani) tüüpiline koduinterjöör nii jäik, et seal saab õigupoolest ainult ühel kindlal viisil elada. See osutub aga probleemiks mitmekesises ühiskonnas, mis hõlmab erinevaid kultuure ja elustiile, ning võib halvata elanike identiteedi- ja kuuluvusvajaduse. Taani arhitekt Mette Johanne Hübschmann analüüsib läbi näidete tuumperele suunatud korteriplaani mõjulepääsemist ning tänapäevaseid katsetusi suurema paindlikkuse suunas.
Hoone kasutusea täitumine ei tähenda, et hoone on end ammendanud, kirjutavad Simo Ilomets ja Anni Martin. Eesti vananeva elamufondi renoveerimises ja ehitusmaterjalide taaskasutamises näevad nad nii tehnilist kui ka loomingulist väljakutset, kus arhitektide osalus on hädavajalik.
Näoga maa ja mere poole olevatest väikesadamatest kirjutab arhitekt Indrek Allmann.
Süveneva kliimakriisi ja kahanevate ressursside tingimustes arhitektuuristrateegiad otsides on tähelepanu keskpunkti tõusnud rahvaarhitektuur. Peamiseks põhjuseks on selle passiivne vastavus kohalikule ilmastikule ning võime rakendada „eestleitut“ – seda mitte üksnes loodusvarade ja ehitusmaterjalide, aga ka saadaolevate meistrite ja kohalike kogukondade oskuste tähenduses.
Modulaarsetel ja taaskasutatavatel ehituskomponentidel põhinev tööstuslik ehitustehnoloogia aitab parandada ehitustegevuse tõhusust ja lahendada paljud valdkonna murekohad.
Tartus Toomemäe nõlva all looklevale Vallikraavi tänavale lisandub tänavu kolm mahukat korterelamut, kahekordistades vaid paarikümne majaga palistatud lühikesel tänaval asuvate eluruumide arvu ja pindala. Vanalinnade süsteemne tihedamine elavdab linnaelu võimalusi ning toetab ökonoomsemast liikuvusest tulenevat energia kokkuhoidu.
